Loe läbi alltoodud kirjakoht: Fl 4:1-9
Kristuses hinnatakse väärtused ümber1Niisiis, mu armsad ja igatsetud vennad, minu rõõm ja aupärg, püsige nõnda Issandas, armsad!
Kristlase rõõmsast elust2Euodiat ma keelitan ja Süntühhet ma keelitan mõtlema ühtmoodi Issandas.
3Jah, ma palun ka sind, aus teekaaslane, võta oma hoolde need naised, kes on võidelnud evangeeliumi eest koos minu, Kleemensi ja mu teiste kaastöölistega, kelle nimed on eluraamatus.
4Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: Olge rõõmsad!
5Teie leebus saagu teatavaks kõigile inimestele. Issand on ligidal!
6Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises.
7Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses.
8Viimaks veel, vennad, mis iganes on tõene, mis auväärne, mis õige, mis puhas, mis armastusväärne, mis ülendav, ja kui miski on vooruslik ja kui miski on kiidetav, seda arvestage!
9Mida te olete õppinud ja saanud ja kuulnud ja näinud minult, seda tehke, ning rahu Jumal on siis teiega.
Meie postkristlikus ühiskonnas oodatakse, et kristlased hoiaksid oma pead üsna madalal, nii et rinnatise tagant midagi välja ei paistaks. Avalikult enda kristlikest vaadetest kuulutamist peetakse lausa poliitiliselt ebakorrektseks. Igasugune eristuvalt kristlik kõne aga peaks jääma vaid koguduste ja vastavate gruppide keskele.
Paulus ei ole sellega nõus! Ta õhutab meid tõusma ning kindlalt seisma jääma ka evangeeliumile ebasõbralikes keskkondades (s 1). Ta toob esile kolm viirust, mis sageli laastavad kogudusi. Esimene on erimeelsus (ühtsuse puudumine) (s 2-3). Me ei tea palju sellest, miks Euodia ja Süntühhe olid vastuollu läinud. Nende positsioon ning mõju Filipi koguduses peegeldas ilmselt ka naiste osatähtsust Makedoonia ühiskonnas üldisemalt. Naised olid eelnevalt Paulusega ühinenud tema evangeeliumi kuulutamise töös, kuid nüüd olid nad kaotanud selle pühendumise, mis muudab evangeeliumi ehtsaks ( Fl 1:27-28). Paulus keeldub pooli valimast, kuid veenab kogudust liikuma lepituse suunas.
Teiseks viiruseks on muretsemine (s 4-7). Vaenulikus maailmas elamine toob kaasa arvestatava stressi. Ometi kinnitab Paulus meile, et võime olla vabastatud igasugusest muretsemisest ning hirmust. Ja seda mitte oma tunnete mahasurumise läbi, vaid seetõttu, et Issand on ligidal (s 5). Nii ligidal, et mistahes ja kõikides olukordades saame oma hirmu ning ärevuse Tema kontrolli alla panna.
Kolmandaks viiruseks on nõutus, kimbatus (s 8-9). Kõik kuus voorust, mida reastati nii tõesuse kui ka hinnatavuse järgi, leidsid austamist nii kristlaste kui pagante keskel, kuid neid tõlgendati väga erinevalt. Just seepärast kogevad kristlased sageli raskusi, püüdes vahet teha tõeliselt ja näiliselt heade inimeste, asjade ja tegude vahel. Ka meil siin postmodernistlikus ühiskonnas on sama probleem. Aga Paulus annab meile raamistiku, kuidas kasutada ning rakendada neid termineid “suurepärasel ja parimal moel” (s 8). See raamistik on palve (s 6) ning apostellik praktika (s 9).
Selle kommentaari autor: Fergus Macdonald