Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Kn 7:3-20
Kohutav nälg Samaaria piiramise ajal3Ja värava suus oli neli pidalitõbist meest ja need ütlesid üksteisele: „Miks me siin istume, seni kui sureme?
4Kui me mõtleksime linna minna, siis me sureme seal, sest linnas on nälg; aga kui me jääme siia, siis me sureme samuti. Aga lähme nüüd ja tungime süürlaste leeri: kui nad jätavad meid elama, siis jääme elama; aga kui nad meid surmavad, siis sureme!”
5Ja hämarikus võtsid nad kätte, et minna süürlaste leeri; aga kui nad jõudsid süürlaste leeri serva, vaata, siis ei olnud seal ühtegi meest.
6Sest Issand oli süürlaste sõjaväge lasknud kuulda vankrite mürinat, hobuste hirnumist ja suure väehulga kära, nõnda et nad ütlesid üksteisele: „Vaata, Iisraeli kuningas on palganud meie vastu hettide kuningad ja egiptlaste kuningad, et nad tuleksid meile kallale!”
7Seepärast olid nad tõusnud ja hämarikus põgenenud ning olid jätnud maha oma telgid, hobused, eeslid ja leeri, sellisena nagu see oli, ja olid põgenenud, et päästa oma hinge.
8Ja kui need pidalitõbised jõudsid leeri serva, siis läksid nad ühte telki ning sõid ja jõid, ja kandsid sealt ära hõbedat, kulda ja riideid, ja läksid ning matsid need maha; siis nad tulid tagasi ja läksid teise telki, kandsid ka sealt ja läksid ning matsid maha.
9Aga siis ütlesid nad üksteisele: „Me ei talita õigesti! See päev on hea sõnumi päev. Kui me vaikime ja ootame, kuni hommik koidab, jääme süüdlasteks. Seepärast tulge nüüd, mingem ja kuulutagem seda kuningakojas!”
10Ja nad tulid ning hüüdsid linna väravahoidjaid, jutustasid neile ja ütlesid: „Me läksime süürlaste leeri, ja vaata, seal ei olnud kedagi ja inimese häält ei olnud kuulda, küll aga olid kinniseotud hobused ja eeslid, samuti olid telgid sellised, nagu need olid olnud.”
11Siis väravahoidjad tõstsid kisa ja sellest teatati kuningakojas.
12Ja kuningas tõusis öösel üles ning ütles oma sulastele: „Ma ütlen nüüd teile, mida süürlased meile teevad: nemad teavad, et meil on nälg, ja seepärast läksid nad leerist ära, et pugeda väljale peitu, ise mõeldes: Kui nad tulevad linnast välja, siis me võtame nad elusalt kinni ja läheme linna.”
13Aga üks tema sulaseist kostis ning ütles: „Võetagu ometi viis neist hobuseist, kes siin veel alles on; vaata, nendegi saatus on ju nagu kogu Iisraeli hulgal, kes siia on alles jäänud, või nagu kogu Iisraeli hulgal, kes on hukkunud; läkitagem need, siis saame näha!”
14Siis võeti kaks vankrit hobustega ja kuningas läkitas need Süüria sõjaväele järele, öeldes: „Minge ja vaadake!”
15Ja nad läksid neile järele kuni Jordanini, ja vaata, kogu tee oli täis riideid ja riistu, mis süürlased olid rutates maha visanud. Ja käskjalad tulid tagasi ning teatasid kuningale.
16Siis rahvas läks välja ja riisus süürlaste leeri. Ja seetõttu maksis pool külimittu peent jahu ühe seekli ja külimit otri ühe seekli Issanda sõna kohaselt.
17Kuningas oli paigutanud selle pealiku, kelle käele ta toetus, värava ülevaatajaks; aga rahvas tallas tema väravas surnuks, nõnda nagu jumalamees oli öelnud, kõneldes siis, kui kuningas tuli tema juurde.
18Sest kui jumalamees oli kuningaga rääkinud ja öelnud: „Homme sel ajal maksab Samaaria väravas külimit otri ühe seekli ja pool külimittu peent jahu ka ühe seekli”,
19siis oli pealik jumalamehele kostnud ja öelnud: „Vaata, isegi kui Issand teeks luugid taevasse, kuidas võiks see sündida?” Ent Eliisa oli vastanud: „Vaata, sa näed seda oma silmaga, kuid ei saa seda süüa.”
20Ja nõnda sündiski temaga: rahvas tallas ta väravas surnuks.
Samaaria piiramine jõuab lõpule tänu Jumala imelisele sekkumisele (s 6) ning selle käigus sureb ka Jumala võimsuses kahelnud skeptikust väepealik (s 17). Nelja pidalitõbise kirjeldus, kes oma õnne ei suuda uskuda, võtab peaaegu komöödia mõõtmed. Aga terve jutustus on sellest hoolimata äärmiselt usutav.
Pidalitõbised kes otsustavad proovida oma võimalusi vaenlaste juures, nende ettevaatlik laagrile liginemine, Iisraeli hirm rünnaku ees ja ootus (s 12,13), seejärel meeletu tunglemine, et saada rohkem sõjasaaki (s 17) - see kõik kõlab tõestisündinud loona. See on jutustus inimestest, kes reageerivad täiesti ettearvamatutele sündmustele.
Viide hobuste ja vankrite mürale (s 6) toob meelde selle nähtamatu väehulga prohvet Eliisa ümber teda kaitsmas (2Kn 6:17). Selles võib näha ka üldisemat Jumala kaitset on rahva üle, mis pole reserveeritud vaid rahva juhtidele ja prohvetitele. Sündmuste kordamine salmides 1-2 ning 17-20 võib esmapilgul tunduda kummaline, kuid samas on näha kirjutaja tahet rõhutada, et kõik mis sündis oli puhtalt Jumala tegu. Ümberpiiramine lõppes ilma lahinguta, kuid Jumala kohtumõistmine uskmatute üle läks täide kõigest hoolimata. Ei kasutatud mingeid relvi, oli vaid suur hulk inimesi, kes käitusid nagu nad oleksid sattunud Ikea odavmüügile. Ainult üks mees sai surma.
Tuleks tähele panna ka erinevust selle käsu vahel, mis anti Iisraelile Tõotatud maale sisenemisel - tappa kõik kaananlased - ning tapetute vähesus selles loos. Kui süürlased eelmisel korral ründasid Ellisat, siis lasi viimane neil minna, ning selles loos Jumal lihtsalt hirmutab nad minema (s 6,7). Siit hakkab esiletõusma pilt Jumalast, kes ei ole verejanuline iseenesest, vaid kes on õiglane oma kohtupidamises. Tema tegudel on kindel eesmärk ning suhtumisel kõikumatu iseloom. Süürlased ei olnud Jumala kohtu all, aga väepealik oli. Ja Jumala kohtumõistmine oli vähemalt sel korral väga spetsiifiliselt sihitud.
Tuleb päev, mil me kõik peame aru andma Jumalale Tema kohtujärje ees -aga ka siis ei panda meie peale süüd teiste pattude pärast.
Selle kommentaari autor: John Wilks