Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Kn 8:1-15
Suunemi naine saab tagasi oma maa1Eliisa rääkis naisega, kelle poja ta oli teinud elavaks, ja ütles: „Võta kätte ja mine, sina ja su pere, ja ela võõrana, kus saad, sest Issand kutsub nälja ja see tuleb ka sellele maale seitsmeks aastaks!”
2Siis naine võttis kätte ja tegi jumalamehe sõna järgi: ta läks koos oma perega ning elas võõrana vilistite maal seitse aastat.
3Aga seitsme aasta pärast tuli naine vilistite maalt tagasi ja läks paluma kuningalt abi oma koja ja põllu pärast.
4Kuningas rääkis parajasti Geehasiga, jumalamehe teenriga, ja ütles: „Jutusta mulle kõigist neist suurtest tegudest, mis Eliisa on teinud!”
5Ja parajasti kui ta kuningale jutustas, kuidas Eliisa oli surnu ellu äratanud, vaata, siis hüüdis naine, kelle poja ta oli ellu äratanud, kuninga poole oma koja ja põllu pärast. Ja Geehasi ütles: „Mu isand kuningas, see on too naine, ja see on tema poeg, kelle Eliisa ellu äratas.”
6Ja kuningas küsis naiselt ning too jutustas temale. Siis andis kuningas naisele kaasa ühe hoovkondlase ja ütles: „Muretse tagasi kõik, mis on tema oma, ja kogu põllusaak maalt lahkumise päevast kuni tänaseni!”
Hasael saab Süüria kuningaks7Ja Eliisa tuli Damaskusesse. Süüria kuningas Ben-Hadad oli siis haige. Kui temale teatati ja öeldi: „Jumalamees on tulnud siia”,
8siis ütles kuningas Hasaelile: „Võta kaasa and, mine jumalamehele vastu ja küsi temalt Issanda vastust, kas ma saan terveks sellest haigusest!”
9Ja Hasael läks temale vastu ning võttis kaasa anni ja kõike head, mida Damaskuses oli olemas, nelikümmend kaamelikoormat; ja ta tuli ning astus tema ette ja ütles: „Sinu poeg Ben-Hadad, Süüria kuningas, läkitas mind sinu juurde küsima: Kas ma saan terveks sellest haigusest?”
10Ja Eliisa vastas temale: „Mine ütle temale: Sa võiksid küll terveks saada. Aga Issand on mulle ilmutanud, et ta siiski sureb.”
11Ja ta vaatas üksisilmi Hasaelile kuni piinlikkuseni; siis jumalamees hakkas nutma.
12Ja Hasael küsis: „Mispärast mu isand nutab?” Ja ta vastas: „Sellepärast et ma tean, millist kurja sa teed Iisraeli lastele: sa pistad põlema nende kindlustused, tapad mõõgaga nende noored mehed, paiskad nende lapsed vastu kaljut ja lõikad lõhki nende rasedad.”
13Aga Hasael küsis: „Mis on siis su sulane, see koer, et ta võiks teha nii suuri asju?” Ja Eliisa vastas: „Issand on mulle ilmutanud, et sina saad Süüria kuningaks.”
14Siis Hasael läks ära Eliisa juurest ja tuli oma isanda juurde, kes küsis temalt: „Mis Eliisa sulle ütles?” Ja ta vastas: „Tema ütles mulle, et sa võiksid küll terveks saada.”
15Aga teisel päeval võttis ta vaiba, kastis selle vette ja laotas kuninga näo peale, nõnda et too suri. Ja Hasael sai tema asemel kuningaks.
Sageli peetakse prohveteid ettekuulutajateks - häälteks, mis räägivad Jumala asemel. Tänane lugu annab aimu prohvetiteenistuse inimlikust poolest, milles sisaldub nii rõõmu kui ka kannatusi. Eliisa sõna Suunemi naisele oli antud naise ja tema perekonna kaitsmiseks. Aga soovitatav tegu võis üsna kalliks maksma minna. Peale seitset aastat vabatahtlikku pagendust polnud sugugi kindel, et tagasitulles on alles kõik see mille nad maha jätsid. Nagu loeme tõi see prohveteering samas kaasa palju rõõmu ning imelise vara taastamise. Naine sai tagasi isegi äraolles kogunenud kasumi!
Aga milline kontrast on kohe järgneva prohveteerimisjuhtumiga! See, mida Eliisa näeb Hasaelile, kuningas Ben-Hadadi sulasele silmi vaadates, täidab ta südame suure valuga. Ta näeb südant, mis on täis korruptsiooni, mõrvu, vägivalda ja tapahimu; ta näeb kannatusi ja ahastust, mida see kaasa toob tema enda rahvale. Prohvet, kes nutab avalikult selle pärast, mida Jumal talle ilmutab, on tõeliselt kainestav märguanne inimeste südames oleva patu kohutavuse ning selle kohta, mis juhtub siis kui sellele himule järgi antakse.
Kui sageli oleme meie pidanud nutma (ka enda) patu pärast? Kui üldse mitte - mida ütleb see meie armastuse kohta Jumala ja tema rahva vastu?
Kas seda, mida Eliisa nägi, oleks saanud kuidagi ära hoida? Vastus on kindlasti “jah”. Hasael tundis piinlikkust prohveti pilgu ees (s 11); kuulnud prohveti vastust, oleks ta võinud vabatahtlikult alistuda tema kohtumõistmise alla. Tema ülemus, kuningas, oleks igal juhul terveks saanud - seda ütles ka Eiisa. Kuid Hasaelil oli tapahimuline süda.
Ka meie ees olev valik on lihtne: teha pattu või mitte. Ja ka meie peaksime väga tähelepanelikult kuulatama, mida ütleb meie südametunnistus ning paluma Jumalalt jõudu patule vastuseismiseks. Hasael valis vabatahtlikult oma patuste plaanide jätkamise ning kohutavad tagajärjed ei lasknud end kaua oodata. Kui uurime järgnevate kuningate, Joorami ja Ahasja lugusid, näeme, et neil kummalgi puudus südamepuhtus ja ausus millega jagu saada kurjast. Ellisal on täielik õigus nutta. Lahing Hasaeliga oli pöördumatult verine.
Selle kommentaari autor: Elaine Storkey