Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 25:1-12
Paulus maavalitseja Festuse ees1Kui nüüd Festus oli astunud maavalitsejaametisse, läks ta kolme päeva pärast Kaisareast Jeruusalemma.
2Ülempreestrid ja juutide peamehed esitasid talle ametliku avalduse Pauluse vastu ja palusid temalt
3seda vastutulekut, et ta laseks Pauluse saata Jeruusalemma, korraldades ise varitsust tema hukkamiseks teel.
4Aga Festus vastas, et Paulust peetakse vangis Kaisareas, ning temagi läheb varsti sinna.
5„Kes nüüd teie seast on mõjukad,” ütles ta, „need tulgu koos minuga alla, et teda süüdistada, kui selles mehes on midagi lubamatut.”
6Kui siis Festus kõige rohkem kaheksa või kümme päeva nende juures oli viibinud, läks ta Kaisareasse. Teisel päeval istus ta kohtujärjele ning käskis Pauluse ette tuua.
7Kui nüüd Paulus kohale jõudis, asusid tema ümber Jeruusalemmast tulnud juudid ja tõstsid ta peale raskeid kaebusi, mida nad ei suutnud tõestada,
8sest Paulus kaitses ennast: „Ma ei ole patustanud ei juutide Seaduse ega pühakoja ega keisri vastu.”
9Festus aga, soovides olla juutidele meelepärane, vastas Paulusele: „Kas sa ei tahaks minna üles Jeruusalemma ja lasta mul seal sinu üle kohut mõista neis asjus?”
10Paulus ütles: „Mina seisan keisri kohtujärje ees, kus mu üle peab kohut mõistetama. Juutidele ei ole ma teinud mingit ülekohut, nagu sa ka ise hästi tead.
11Kui mul ei ole õigus ja ma olen teinud midagi surma väärivat, siis ma ei tõrgu suremast. Kui aga selle taga, milles need mind süüdistavad, ei ole midagi, siis ei või mind keegi nende kätte anda. Mina nõuan keisri kohut!”
12Siis Festus, rääkinud läbi oma nõunikega, vastas: „Keisri kohut oled sa nõudnud, keisri ette sa lähed!”
Juutide opositsiooni raevukust Pauluse suhtes on keeruline mõista, kui ei arvestata, et paljud neist juhtidest olid tema endised kolleegid Suurkohtust. Kas tema väljapaistev haridustee rabi Gamalieli jalgade ees hakkas varjutama nende oma? Või oli ta dramaatiline pöördumise lugu muutumas ohtlikuks mõnele Jeesuse ristilöömist eestvedanud grupijuhile? Või hakkas Pauluse tunnistus ja vastus Jeesusele Damaskuse teel avaldama survet juutide suhtumisele? Kõik need juutide juhid Iisraelis ning ka üle terve impeeriumi, keeldusid uskumast et ristilöödud Jeesus oli ülestõusnud Kristus. Nende võim, staatus ja tähtsus oli Pauluse tõttu kaalukeelel. Ning Pauluse sõnum õõnestas kõike, mida nemad väärtuslikuks pidasid.
Nii otsustasid nad, et alternatiivi ei ole: Paulus peab surema. Et korra oli nende vandenõu juba läbi kukkunud ( Ap 23:21), võtsid nad nüüd nõuks takistada igal juhul Pauluse põgenemist. Nii otsisid nad kohe peale Festuse ametissemääramist võimalust veenda Festust Pauluse süüs. Nende eesmärgiks oli saavutada surmaotsus, mitte õiglus.
Kristlastena ei ole ka meie immuunsed sarnastele tunnetele, või oma usu suhtes ohu tajumisele - näiteks kasvõi siis kui saame teada uusi tõdesid Jumala Sõnast, mis esitavad väljakutse ümberhinnata vanad ja harjunud praktikad. Ka võivad uued, teised või enamedukad usukogukonnad või kogudused tekitada võistlemise tunnet. Me hakkame end tundma kõrvalseisjaina, väheväärtuslikena või muutume kibedaks, püüdes kaitsta endid ja/või oma pereliikmeid haigetsaamise eest.
Kontrastina ohustatud juudi kogukonna liikmetele, seisab Paulus kui näide inimesest, kes on ustav ja usaldab Kristust kompromissitult. Ning hinda, mida taoline suhtumine Pauluselt nõudis, pidas ta Jumala kirkusega võrreldes tühiseks. Pauluse silme ees oli suur plaan Jumala toimimisest kogu maailmas. Mis iganes ka temaga sündis - vangistused, ebaõiglus või isegi surm - siis Jumala käes sai see alati olla vaid järjekordseks vahendiks evangeeliumi sõnumi kuulutamisel (Fl 1:12, 21) Pauluse enese rahva ning paganate ja nende valitsejate keskel ( Ap 9:15). Igal juhul oli esimesel kohal Jumala kuningriik ja selle laienemine.
Selle kommentaari autor: Sylvia Collinson