Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 25:13-27
Paulus kohtub kuningas Agrippaga13Aga mõni päev hiljem saabusid Kaisareasse kuningas Agrippa ja Berenike Festust tervitama.
14Kui nad olid juba mitu päeva seal viibinud, jutustas Festus kuningale Pauluse lugu: „Feeliks on jätnud vangi ühe mehe,
15kelle vastu mu Jeruusalemmas oleku ajal juudi ülempreestrid ja vanemad esitasid ametliku avalduse ja palusid tema surmamõistmist.
16Ma vastasin neile, et roomlastel ei ole kombeks ühtegi inimest anda hukkamiseks, enne kui süüdistatav saab võimaluse seista silm silma vastu süüdistajatega ja kosta enda eest kaebuse vastu.
17Kui nad siis siia tulid, istusin ma viivitamata järgmisel päeval kohtujärjele ning käskisin mehe ette tuua.
18Aga süüdistajad, kes seisid ta ümber, ei suutnud tema vastu esitada ühtki süüdistust niisugustes kuritegudes, nagu mina oletasin,
19vaid neil oli temaga mõningaid vaidlusküsimusi nende oma usuviisi suhtes ja kellegi surnud Jeesuse suhtes, kelle Paulus väitis elavat.
20Olles aga nõutuses nende vaidluste asjus, küsisin ma, kas ta ei tahaks minna Jeruusalemma ja seal lasta kohut mõista enese üle neis asjus.
21Aga kui Paulus nõudis, et teda kinni peetaks Tema Majesteedile otsustamise jätmiseks, siis ma käskisingi teda kinni pidada, kuni ma võin ta saata keisri juurde.”
22Siis ütles Agrippa Festusele: „Minagi tahaksin seda inimest kuulda.” Festus lausus: „Sa saad teda kuulda juba homme.”
23Järgmisel päeval tulid Agrippa ja Berenike suure toredusega ja astusid kohtusaali koos ülempealikute ja linna eriti tähtsate meestega. Siis toodi Festuse käsul Paulus
24ja Festus lausus: „Kuningas Agrippa ja kõik mehed, kes te meiega siin olete! Te näete siin seda, kelle pärast terve juutide kogukond on mulle peale käinud Jeruusalemmas ja siin, karjudes, et ta ei tohi enam ellu jääda.
25Mina aga leidsin, et ta pole teinud midagi surma väärivat. Et ta aga ise nõudis Tema Majesteedi kohut, siis ma otsustasin ta sinna saata.
26Kuna mul ei ole midagi kindlat tema kohta isandale kirjutada, seepärast ma olen toonud ta teie ette ja eriti sinu ette, kuningas Agrippa, et mul pärast juurdlust oleks midagi kirjutada.
27Sest mulle näib mõttetuna lähetada vangi ilma tema kohta käivaid süüdistusi osutamata.”
Festuse valitsusaeg oli vaevalt alata jõudnud, ja juba uurib ta võimalusi, kuidas lahendada Pauluse juhtumit. Kui ta Pauluse vabastaks, tuleks tal kohe vastamisi olla juutide vihaga. Samas ei andnud Rooma seadusandlus vähimatki vihjet Pauluse süüdimõistmiseks. Peale selle otsis Festus tegelikult võimalust kuidas sokutada Pauluse taotlus keisri ette. Tema jaoks oli tegu ebausuga mingi surnud mehe võimetesse, keda Paulus nimetad Jeesuseks ning kelle ta väitis elus olevat (s 19). Seepärast kasutas Festus kuningas Agrippa II saabudes kohe juhust abisaamiseks inimeselt, kes oli juutide usuliste teemadega palju paremini kursis. Agrippa ja tema õde Berniike saabusid õukonda tõelise rikkuse ning tseremoniaalsuse etendusega, mida olid jälgima kogunenud kõik kõrgemad sõjaväelised ning tsiviilisikud.
Paulus - ilmetu, vanaldane mees - toodi nende ette vangikongist. Ometi oli ta täis täielikku usaldust Jumala suutlikusse mistahes olukorras. Ta teadis, et tema ülesanne on kuulutada evangeeliumi juutidele, pagaantele ning nende kuningatele. Ta mäletas Jeesuse tõotust, et neile, kes peavad seisma kuningate ja valitsejate ees antakse tarkus ja sõnad, ja seepärast võis ta ilma värisemiseta seista sellise kõrge publiku ees, jutustades oma usutee lugu. Ja seda tunnistust ei saanud tema vastased kuidagi küsitavaks või ebatõeseks muuta. Agrippa oli tuttav Jumala ja juutide religioonuga, kuid Paulus andis tunnistust Jumala elumuutvast toimimisest tema enda sees - ja seda argumenti oli väga raske ära salata või tühjaks teha.
Oleks lihtne mõelda, et Paulus oli jäänud ebakompetentsete ning ebaõiglaste valitsejate meelevalla pillutada - kuid samamoodi kui Jeesuse puhul, on alati Tema see, kelle käes on suurim võim ning kes tegelikult olukordi juhib. Jumal on teadlik kurjuse olemasolust ning andnud sellele ka meie maailma piirides tegutsemisloa, aga Ta on piiranud kurjuse tegutsemisaja. Luuka evangeeliumi lugejad mäletavad prohvet Agabust, kes võttis Pauluse vöö ja sidus sellega enda käed ja jalad kuulutades: „Nii ütleb Püha Vaim: Mehe, kelle oma on see vöö, aheldavad juudid nõnda Jeruusalemmas ja annavad paganate kätte.” (Ap 21:11)
Paulus oli öelnud, et tema ainuke eesmärk on oma võidujooks lõpetada - ja: “ ma püüan lõpule viia oma elutöö ja ülesande, mille ma olensaanud Issanda Jeesuse käest: tunnistada Jumala armu evangeeliumi. “ (Ap 20:24). Just need salmid näitavad, et Paulus ei olnud mingi mängukann Rooma võimude käes, vaid pigem Jumala saadik tunnistamas ülestõusnud Kristusest, kes oli tema elu täitnud oma armuga.
Kõige võimsam sõnum, mille siia maailma tuua saame, on meie enda isiklik tunnistus Jumala tööst Jeesuse läbi meie ja ka teiste eludes. Need lood ületavad rahvuste, religioonide ja poliitiliste uskumuste piire ühiskonnas. Ja meil ei ole vaja karta, sest Jeesus on lubanud, et Püha Vaim annab meile väe selleks tunnistamiseks ( Ap 1:8) ning ühtlasi veenab meie kuulajaid nende patususes, Jumala õigsuses ning kohtumõistmises ( Jh 16:8). Võime olla silmitsi opostisiooni ning hädaohtudega, Jumal siiski kasutab meie tunnistust, et teoks teha oma tahe.
Mõtiskle - kui palju pakuvad ka meie elu katsumused, ebaõiglased kohtlemised ning kanatused võimalusi tunnistada imelist sõnumit Jumala armust! Märtrid taevas hüüavad: “ Kui kaua veel?” Ning Jumal vastab: “kuni arv on täis” (Ilm 6:10-11). Jumal on alati see, kes viimselt kontrollib kõike.
Selle kommentaari autor: Sylvia Collinson