Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Jh 1:1-13
Tervitus1Vanem - valitud emandale ja tema lastele, keda ma armastan tões, ja mitte üksi mina, vaid kõik, kes on tunnetanud tõde,
2tõe tõttu, mis püsib meis ja jääb meiega igavesti:
3Olgu meiega arm, halastus, rahu Jumalalt Isalt ja Jeesuselt Kristuselt, Isa Pojalt, tões ja armastuses!
Tõest ja armastusest4Rõõmustasin väga, et leidsin sinu laste seast neid, kes käivad tões, nii nagu me oleme Isa käest saanud käsu.
5Ja nüüd ma palun sind, emand, mitte kui uut käsku sulle kirjutades, vaid seda, mis meil on olnud algusest, et me peame üksteist armastama.
6Ja see ongi armastus, et me käime tema käskude järgi. See ongi käsk, nii nagu te olete kuulnud algusest, et te käiksite selles.
7Jah, maailma on läinud välja palju eksitajaid. Kes ei tunnista Jeesust Kristust lihasse tulnuna, seesama ongi eksitaja ja antikristus.
8Pange tähele iseennast, et te ei kaotaks seda, millega me oleme vaeva näinud, vaid et te saaksite kätte täie palga.
9Ühelgi, kes astub üle Kristuse õpetusest ega püsi selles, ei ole Jumalat. Kes püsib Kristuse õpetuses, sellel on nii Isa kui ka Poeg.
10Kui keegi tuleb teie juurde ega too seda õpetust, ärge võtke teda oma majja ja ärge öelge talle: „Tere tulemast!”
11Sest kes talle ütleb: „Tere tulemast!”, saab osalejaks ta kurjades tegudes.
Lõputervitus12Mul oleks teile palju kirjutada, aga ma ei taha seda teha paberil ja tindiga, vaid loodan ise tulla teie juurde ja rääkida silmast silma, et meie rõõm oleks täielik.
13Sind tervitavad su valitud õe lapsed!
Kuigi selle kirja avalause järgib tollel ajal tavaks olnud vormi - kirjeldades autorit, kirja saajaid ning tervitust - võib see tunduda ka kummalisena, sest siin mainitakse “vanemat” ning “Issanda poolt valitud emandat”. “Vanem” rõhutab ilmselt Johannese autoriteeti ja positsiooni tollases koguduses ning “valitud emand” võib märkida kogudust.
Kirja sisuks on tõde ja armastus. Kogeme nii sageli, et just nende kahe õiges tasakaalus hoidmine on keeruline! Kaasaegses pluralistlikus ühiskonnas rõhutatakse tugevalt tolerantsuse vajadust, aga tegelikult ei ole sellest abi, ning seda kahel põhjusel. Esiteks - toleratntsus kui mõiste on liiga lai. Neid asju, mis on ilmselgelt valed (kuritegelik käitumine nt), ei tohi tolereerida. Teiseks - see on liiga kitsas. Ma igatsen olla armastatud - mitte tolereeritud. Meie ülesanne on väljendada tõde ja armastust. On kõnekas, et Paulus innustas efeslalsi rakendama tõde armastuses ( Ef 4.15); sellal kui Johannes kiidab Efesose kogudust (Ilm 2:2) öeldes, et nad on “läbi katsunud need, kes ütlevad end olevat apostlid, kuid ei ole seda, ning leidnud nad olevat valelikud.”
Salmis 12 annab palju mõtlemisainet ka praegustele juhtidele. Johannese igatsuses olla koos nende inimestega näeme tema armastust oma kirja saajate vastu. Tema kindlakäelist juhtimist aga näeme soovis käsitleda koguduse keskel levivat valeõpetuse teemat. Tema tarkus väljendub ka selles, et ta ei hakka keerulisi asju käsitlema kirja vahendusel. Ükskõik kui raskeks vestlused ka ei kujuneks, on olukordi, kus teemast olulisem on see, et neid peetakse otsekohtumises. Kui see ei ole võimalik, tulevad arvesse muud variandid - telefonikõned, skype kohtumised jm. Aga kiri - meie päevil siis e-kiri on kõige halvem viis isiklike erimeelsuste lahendamiseks. Kui sageli juhtub, et muudame vale suhtlusvormi valides vältida püütud konfrontatsiooni hoopis avalikuks sündmuseks.
Selle kommentaari autor: Annabel Robinson