Oleme jälginud Jeesust kõrbes Johannesega koos, Jeesuse ristimise ajal; kõrbes silmitsi kuradi kiusamisega ja nüüd näeme Teda Galilea äärealal, Tema kodulinnas Naatsaretis, kus teda tuntakse Joosepi pojana. Seekord keskendub Luukas Jeesuse identiteedile inimesena.

Jeesus oli säilitanud harjumuse minna hingamispäeval sünagoogi ning seal oli tal võimalus õpetada. Peale käsuseaduse lugemist oli lugemisjärg ilmselt Prohvetite juures ning oli ka tavaks paluda külalisõpetajal kõneleda vastaval teemal.

Salmides 17-21 oleks otsekui Jeesuse teenimistöö alguse missioonilause. Sõnad, mida Ta Jesaja raamatust loeb on kõikidele piisavalt tuttavad (Js 61:1-2; Js 58:6), aga Jeesus ühendab need täiesti uuel viisil kuulutades neile, kel on kõrvad kuulda, et Jumala missioon oli Jeesuse missioon, ning jätab vahele Js 61:2 oleva kättemaksupäeva sõnumi. Ta oli tulnud vaeste juurde ja mitte varalises mõttes vaeste, vaid staatuse mõttes kõikide vaeste ja tõrjutute juurde. Luukas, tunnustatud arst,  on oma armastatud õpetajalt õppust võtnud ning toob oma ülevaates eriliselt esile kõik need, keda auiseks ei peetud või keda otsejoones eemale tõugati: naised, lesed, pidalitõbised, maksukogujad, paganad. Ülejäänud evangeeliumis kuuleme lugusid just neist kõikidest. Aegajalt tõstab Luukas eeskujudena esile ka inimesi, keda religioossed juudid oleksid tõrjunud: Rooma väepealik ( Lk 7:9); patune naine (Lk 7:47); samaarlasest pidalitõbine (Lk 17:15-16); maksukogujad ( Lk 18:14; Lk 19:9) ja, ülima näitena, halastaja samaarlane (Lk 10:36-37).

Päritolu, rahvuslik kuuluvus, religioossed eelistused, sotsiaalne staatus - mitte ükski neist ei oma kaalu selles kuningriigis, mida Jeesus tuli tooma. Jeesus teadis milleks Teda võitud oli ning eesootav missioon oli Talle selge.

Kogudus ei ole seda õppetundi viimase 2000 aasta jooksul hästi selgeks saanud. Aga võime Jumalat tänada, et meie päevadel on mitmeid juhte, kes on nõus ja valmis õppima Jeesuselt täiesti uuel moel.