Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ps 18:21-51
Tänu- ja võidulaul21Issand teeb mulle head mu õigust mööda, ta tasub mulle mu käte puhtust mööda.
22Sest ma hoidsin Issanda teid ega taganenud õelasti Jumalast.
23Sest kõik ta määrused on mu ees, ma ei ole hüljanud tema seadlusi.
24Ma olin laitmatu tema ees ja hoidusin pahateost.
25Seepärast Issand tasus mulle mu õigust mööda, mu käte puhtust mööda tema silma ees.
26Heldele sa osutad heldust, laitmatu mehe vastu sa oled laitmatu;
27puhta vastu sa oled puhas ja kõvera vastu sa osutud keeruliseks.
28Sest sina päästad viletsa rahva, aga alandad suurelised silmad.
29Sest sina süütad mu lambi; Issand, mu Jumal, valgustab mu pimedust.
30Sest sinuga ma jooksen väehulga kallale, oma Jumalaga ma hüppan üle müüri.
31Jumala tee on laitmatu, Issanda kõne on sulatatud puhtaks; tema on kilbiks kõigile, kes tema juures pelgupaika otsivad.
32Sest kes on Jumal peale Issanda? Ja kes muu on kalju, kui mitte meie Jumal?
33See on Jumal, kes paneb rammu mu vööle ja teeb laitmatuks mu tee.
34Ta teeb mu jalad emahirve jalgade sarnaseks ja paneb mind seisma mu kõrgustikele.
35Ta õpetab mu käsi sõdima ja mu käsivart vaskambu vinnastama.
36Sa annad mulle oma päästekilbi, su parem käsi toetab mind, su abi teeb mind suureks.
37Sa teed maa avaraks mu sammule, et mu luupeksed ei libiseks.
38Ma tahan jälitada oma vaenlasi ja nad kätte saada ega taha tulla tagasi enne, kui olen teinud neile lõpu.
39Ma tahan nad purustada, nõnda et nad ei saa tõusta, vaid langevad mu jalge alla.
40Sa vöötad mind rammuga sõja jaoks, sa surud maha mu alla need, kes tõusevad mu vastu.41Sa pöörad minu poole mu vaenlaste selja, ma hävitan oma vihamehed.
42Nad hüüavad appi, aga päästjat ei ole; nad hüüavad Issanda poole, aga tema ei vasta neile.
43Nüüd ma hõõrun nad pihuks nagu tolmu tuule ees; ma põrmustan nad nagu tänavate pori.
44Sina päästad mind rahva riidlemistest; sa sead mind rahvaste peaks. Hõimud, keda ma ei tunne, hakkavad mind orjama.
45Kuuldes minust nad kuulevad mu sõna, võõra rahva lapsed meelitavad mind.
46Võõra rahva lapsed nõrkevad ja väljuvad värisedes oma linnustest.
47Issand elab, kiidetud olgu mu kalju! Ülistatud olgu mu päästmise Jumal,
48Jumal, kes mulle annab kättemaksu ja alistab mulle rahvad!
49Sina, kes mind päästad mu vaenlaste käest, sa ülendad mu mulle vastuhakkajate üle ja vabastad mu vägivallameeste käest.
50Sellepärast ma tahan, Issand, sind tänada rahvaste seas ja laulda kiitust su nimele.
51Sina teed suureks oma kuninga võidud ning osutad heldust oma võitule, Taavetile ja tema soole igavesti!”
Taavet oli võitnud; ta oli tipus, seismas oma kõrgustikul, tema vaenlased olid mutta tallatud (s 43), tema troon oli kindlustatud ja kõik võõrad küürutasid tema ees. Ometi tuleb “uhkus enne langemist” (Õp 16:18) ning Taavet hakkas käima omi radu, tuues viimaks hävituse kogu oma perekonna ja rahva peale kui ta pidi vastamisi olema enda poja poolt juhitud mässuga, mõrvaga ning väejuhtide reetmisega. Taavet teadis ka, et vajab Jumala toetust lahingusse minnes, kuid võibolla ei taibanud ta alati otsida Jumalalt jõudu igapäevasteks eluvõitlusetks.
Ka Jeesuse jüngrite puhul võime täheldada, et nende teekond ei olnud kerge. Jeesus hoiatas neid eesootavate kannatuste ning valude eest, kuid ees ootasid ka võimsad varustamise ja tervendamise imed, ning Peetruse, Jaakobuse ja Johannese kogemus kirgastatud Issandaga. Võibolla laulsid jüngridki sünagoogis seda psalmi peale Jeesuse ülestõusmist ning kogesid kiituse ja tänumeele voogamist hinges, sest Messia oli viimaks tulnud. Ta oli surnud selleks, et päästa maailma ning nemad olid kutsutud jagama seda imelist sõnumit Jeruusalemmas, Judeas ning Samaariamaal - kuni maailma äärteni välja. See teekond oli mõnikord väga raske, sest neil tuli taluda vastuseisu omaenda rahva keskel - Heroode hukkas Jaakobuse ja Peetrus visati vanglasse.
Kas ka neil oli mõnikord kahtlusi? Peetrus kirjutas üle terve Rooma impeeriumi laiali pillutatud kristlastele: “Armsad, ärge võõrastage enestes tulekuumust, millega teid pannakse proovile, nii nagu sünniks teile midagi võõrast, vaid rõõmustage, et nii nagu te olete Kristuse kannatuste osalised, võite rõõmuga hõisata ka tema kirkuse ilmumisel. “(1Pt 4:12-13)
Seepärast võime ka meie täna ühineda kiituselauludega siin maa peal, vaatamata sellele, kui rasketes aegades ka oleme, sest võit on kindlustatud ning ühel päeval saame istuda Talle pulmasöömaajal Jumala kirkuses.
Selle kommentaari autor: Margaret Killingray