Õpetussõnad on kuidagi eriliselt värskendavad ja “kahe jalaga maa peal” - neis puudub täiesti püüe kõike ülevaimulikustada. Ka meie usk peab leidma endale väljundid keset reaalset elu, tööl, kodus ja kogukonnas. Jumal hoolib meie elust tervikuna - Temas ei ole ilmaliku-vaimuliku vahet.

Tänases teksti keskmes on enam see kuidas tuleks valida kaaslasi ja mitte niiõvrd Jumala ligiolu. Ja Jumala puudumine tekstist otseselt näitab veelgi selgemalt kui lihtne on jätta Teda välja tervetelt elualadelt. Kõige lihtsam on see siis, kui võtame omaks nende kaaslaste väärtused ja suhtumised, kellel pole üldse Jumala jaoks aega (s 4-5). Alati on lihtsam mõelda, et meie elame uuel ajastul, kus vanad väärtused enam ei rakendu, kuid seesama “uus moraal” osutub liigagi tihti vanaks tuttavaks amoraalsuseks teises kuues. See, mida kuulame ja vaatame omab meie elus suuremat mõju, kui mõistame või tunnistame. Põlastav kõneviis ilmutab end riidu kiskuvas vaimsuses ning kasvavas probleemide valingus (s 14).

Muutmise aeg ( ja võimalus) on enne seda kui hävitus toimuma hakkab. Kord tehtud, elavad meie teod edasi iseseisvalt ning nende tagajärjed võivad ulatuda palju kaugemale igasugusest meiepoolsest kontrollist. Siis hakkame end kaitsma ning satume sellega veel sügavamate probleemide sisse. Ka teised tõmmatakse kaasa ning suhted purunevad.

Kõike seda teades, saame omalt poolt kindlustada selle, et  meie elu on juurdunud Jumalas ning tuua enda elu regulaarselt Tema uurimise alla (s 3, s 20). Ja teadmine,  et peame vastust andma kõige eest, sunnib meid ilmselt tegema ja ütlema vähem ning tegema seda kõike palju lahkemalt ( s 9, 28). Proovi järele!