Loe läbi alltoodud kirjakoht: Esra 5:1-17
Templi ehitamine viiakse lõpuni1Aga prohvetid Haggai ja Sakarja, Iddo poeg, astusid prohvetlikult üles juutide ees Juudamaal ja Jeruusalemmas Iisraeli Jumala nimel, kes oli üle nende.
2Siis Serubbaabel, Sealtieli poeg, ja Jeesua, Joosadaki poeg, võtsid kätte ja hakkasid Jumala koda Jeruusalemmas üles ehitama; ja nendega olid koos Jumala prohvetid, kes neid toetasid.
3Sel ajal tulid nende juurde Tatnai, maavalitseja siinpool Frati jõge, ja Setar-Boosnai ja nende kaaslased ning ütlesid neile nõnda: „Kes on teid käskinud seda koda ehitada ja selle müüre valmis teha?”
4Siis me ütlesime neile nende meeste nimed, kes seda ehitust ehitasid.
5Aga juutide vanemate peal oli nende Jumala silm, ja neid ei takistatud, seni kui ettekanne oli jõudnud Daarjaveseni ja kuni määrus selle kohta oli tulnud tagasi.
6Ärakiri kirjast, mille Tatnai, maavalitseja siinpool Frati jõge, ja Setar-Boosnai ning tema kaaslased, ametnikud, kes olid siinpool Frati jõge, läkitasid kuningas Daarjavesele.
7Nad läkitasid temale ettekande, ja selles oli kirjutatud nõnda: „Kuningas Daarjavesele palju rahu!
8Kuningale saagu teatavaks, et me läksime Juudamaale suure Jumala koja juurde. Seda ehitatakse tahutud kividest ja seina pannakse palke. Tööd tehakse usinasti ja see edeneb nende käes.
9Siis me küsisime vanemailt ja ütlesime neile nõnda: Kes on teid käskinud seda koda ehitada ja selle müüre valmis teha?
10Ja küsisime neilt ka nende nimesid sinule teatavaks tegemiseks; me tahtsime üles kirjutada meeste nimed, kes on nende peamehed.
11Ja nad andsid meile niisuguse vastuse, öeldes: Meie oleme taeva ja maa Jumala sulased ja me ehitame üles selle koja, mis oli ehitatud paljude aastate eest, mille suur Iisraeli kuningas ehitas ja valmis sai.
12Kuna aga meie vanemad taeva Jumalat vihastasid, siis andis tema nad kaldealase Nebukadnetsari, Paabeli kuninga kätte ja see hävitas selle koja ning viis rahva Paabelisse.
13Aga Koorese, Paabeli kuninga esimesel aastal andis kuningas Koores käsu selle Jumala koja ülesehitamiseks.
14Ja Jumala koja riistadki, kullast ja hõbedast, mis Nebukadnetsar oli Jeruusalemma templist ära võtnud ja Paabeli templisse viinud, laskis kuningas Koores Paabeli templist võtta ja anda Sesbassari-nimelisele mehele, kelle ta maavalitsejaks oli pannud,
15ja ütles temale: Võta need riistad, mine pane need Jeruusalemma templisse! Ja Jumala koda ehitatagu üles endisesse paika!
16Siis tuli seesama Sesbassar ja pani Jeruusalemmas Jumala kojale aluse; ja sellest ajast kuni tänaseni on seda ehitatud, aga pole valmis saadud.
17Ja kui nüüd kuningas heaks arvab, siis uuritagu seal Paabelis kuninga varakambris järele, kas on nõnda olnud, et kuningas Koores on käskinud selle Jumala koja Jeruusalemmas üles ehitada; ja kuningas läkitagu meile selle asja kohta oma otsus!”
Kui suure vahe võib teha Jumala tõotuste ja julgustuste meenutamine! Prohvetid Haggai ja Sakarja kutsusid üles juute uuesti templi kallal töötama (s 1, 2) ja uuesti on Jumala vaikiv ligiolu märgatavalt kohal (s 5). Need kaks prohevtiraamatut kujutavad endast vangipõlvest tagasipöördunute meeleseisundit - milleks oli julguse kaotus väikese alguse tõttu segatud omakasuga (Hg 1:1-4; 2:1-4; Sakarja 4:6-10), kuigi antud kirjakoha autor keskendub nende usu ja lootuse kaotusele. Kuid seekord võtavad juudid Jumala tõotuse vastu usus. Tööd hakatakse tegema hoolikusega, mis seda väärib ja töö edenemine on kiire (s 8). Tõepoolest - terve see peatükk kirjeldab vaikse enesekindluse ja püsimajäämise suhtumist juutide seas.Samal ajal kui Pärsia ametnikud (keda hüüti "kuninga silmadeks") inspekteerivad ja seavad kahtluse alla ehitusprojekti legitiimsuse, on "Jumala silmad" varjamas oma rahva üle ja töö jätkub isegi juhtumi uurimise ja selgutamise käigus (s 5). Seekord jäävad vangipõlvest tagasipöördunud enestele kindlaks. Nad julgelt tutvustavad endid "taeva ja maa Jumala sulastena" (s 11) ja tunnistavad oma möödunud pattu, millega nad olid ära teeninud karistuse (s 12). Antiikses Lähis-Idas oli templi hävinemine märk sellest, et vallutava rahva jumal oli võimsam ja tugevam kui vallutatava rahva oma või oli ta vihastunud oma rahva peale ja jättis maha oma maise elupaiga (sageli ka kummalistel või arusaamatutel põhjustel). Juudid seevastu ei uskunud, et nende Jumal oleks nõrk või tujukas ja seepärast oleks hüljanud oma rahva. Vaid ka teistes kohtades tunnistavad nad selgesti, et on otsene seos nende patu ja vangipõlve viimise vahel (esra 9:7). Ometi ei ole nad süükoorma või lootusetuse all muserdatud vaid hoiavad kinldalt kinni oma identiteedist Jumala rahvana ja oma õigusest ehitusele (s 13).Võiksime mõelda mida kõike nad oleksid jõudnud juba saavutada, kui julgusetus ei oleks saanud võimust nende üle varasemalt. Sellest hoolimata - Jumal kannatlikult ja pika meelega teeb tööd oma rahvaga selles rütmis, mida nad on võimelised hoidma ja Tema tõotused, mis on usus vastu võetud omavad väga suurt mõju.
Selle kommentaari autor: Csilla Saysell