Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Pt 3:14-18
Lõpumanitsus14Seepärast, mu armsad, olge seda oodates toimekad, et teid leitaks tema ees veatuina ja laitmatuina rahus.
15Ja meie Issanda pikka meelt pidage päästeks, nõnda kui ka meie armas vend Paulus teile on kirjutanud temale antud tarkust mööda.
16Sama ütleb ta kõikides kirjades, kus ta räägib neist asjust. Nendes on küll mõndagi raskesti mõistetavat, mida õppimata ja kõikuvad inimesed väänavad nagu muidki raamatuid iseendale hukatuseks.
17Mu armsad, et te nüüd seda ette teate, siis olge valvsad, et teid ei kistaks kaasa kõlbluseta inimeste eksitustega ja te ei langeks ära oma kindlalt aluselt.
18Kasvage meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse armus ja tundmises! Tema päralt olgu kirkus nüüd ja igaviku päevil! Aamen.
2.Peetruse kiri paneb meid küsima, mis õieti on “vabadus”, sest seal esitatakse väljakutse sellele vabaduse tõlgendusele, mida levitas grupp valeõpetajaid koguduses. Nemad uskusid Jumalat. Nad uskusid, et Jeesus oli Jumala Poeg. Aga sellele lisaks uskusid nad, et tõeliselt vaba olla tähendab teha seda, mida tahad, just siis kui tahad. Peetrus osutas, et selline arusaamine “vabadusest” on tegelikult orjus (2Pt 2:19).
Kui sul on isiklik suhe Jeesusega, siis oled tõeliselt vabaks saamise protsessis: ”Kui nüüd Poeg teid vabastab, siis olete tõepoolest vabad. “ (Jh 8:36). Probleem on selles, et paljud koguduses tunduvad elavat igavat elu, kus puudub elujõud, uue ootus ning põnevus. Kui meid on vabaks tehtud, miks on siis paljud nii pinges - suutmata südamest naerda, tähistada rõõmuga, armastada kasvõi end narriks tehes?
Mul on vabadus olla igav, tuhm, negatiivne, vältida kõiki riske, käia samu radu ja suhelda selle sama väikese grupiga…aga ma ei usu, et see on vabadus, mida Jeesus meile soovis. Pigem usun ma, et meile on antud auline vabadus, avar nagu lainetav ookean kuhu sukelduda ning mida avastada. Mul on vabadus reaalselt elada “Jumala -elu”, mitte ainult “head elu”. Aga valiku pean tegema mina.
Kui Jeesus tuleb tagasi, ei saa keegi kahelda selles kas Ta on kohale jõudnud või mitte (2Pt 3:11-12). Tuhast loob Jumal taas korra ning ilu, veel palju imelisema kui see, mida inimene iial näinud, kogenud või maitsnud on (2Pt 3:12-13); ja see saab olema paik “kus elab õigus”. Kujutlen seda maailmana, kus puudub ebaõiglus ja ebavõrdsus, kus ei tõugata kedagi välja või halvustata, kui teiste sekka kõlbmatut, ning kus Jeesuse ligiolu ning armastus ei ole enam tuhm ja kauge nagu praegu paljudele tundub, vaid pidev ja kirgas.
Tänases tekstis annab Peetrus meile lisaks ka viite, milliseid väiteid kasutasid valeõpetajad “laskemoonana” (s 15,16). Tõenäoliselt olid nad väänanud apostel Pauluse õpetust enda väidete tõestuseks (nt Gl 2:16 “inimene ei saa õigeks Seaduse tegude kaudu, vaid ainult usu läbi Kristusesse Jeesusesse…sest Seaduse tegude kaudu ei mõisteta õigeks ühtegi inimest.” )
Oma kirja lõpuosas õhutab Peetrus usklikke mitte jääma mugavustsooni, vaid püsima kindlalt ustavuses (s 14), kasvades Jeesuse tundmises ja armus (s 18). Need olid Peetruse viimased kirja pandud sõnad oma lugejatele, aga ka meile. Kui õige on see, et need osutavad Jeesusele.
Kui kohane, et neid kuulda võtame ja seda ka teeme.
Selle kommentaari autor: APÜ