Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mi 7:1-20
Iisraeli kõlbeline laostumine1Häda mulle, sest mu käsi käib nagu pärast puuvilja korjamist, nagu pärast viinamarjalõikuse järelnoppimist: ühtegi kobarat ei ole süüa, ühtegi varajast viigimarja, mida mu hing ihaldab.
2Vaga on kadunud maalt ja õiget ei ole inimeste seas; kõik varitsevad verd, püüavad üksteist võrguga.
3Nende käed on valmis kurjaks: vürst nõuab, kohtumõistja mõistab kohut meelehea eest ja suurnik räägib oma hinge himustamise järgi; ja seda nad keerutavad.
4Parim neist on nagu kibuvits, ausaim nagu okkaline aed. Sinu vahimeeste päev, su karistus tuleb. Nüüd satuvad nad segadusse.
5Ärge uskuge ligimest, ärge lootke sõbra peale! Hoia oma suu uksi selle eest, kes su kaisus magab!
6Sest poeg põlgab isa, tütar tõuseb ema vastu, minia ämma vastu: inimese vaenlasteks on ta oma kodakondsed.
7Aga mina vaatan Issanda poole, mina ootan oma pääste Jumalat: küll mu Jumal kuuleb mind.
Jeruusalemma lootus8Ära rõõmusta minu pärast, mu vaenlane! Kui ma langen, siis ma tõusen üles; kui ma istun pimeduses, siis on Issand mulle valguseks.
9Ma tahan taluda Issanda viha, sest tema vastu olen ma pattu teinud, kuni ta seletab mu riiuasja ja teeb mulle õigust. Tema toob mind valgusesse, ma saan näha tema õiglust.
10Siis mu vaenlane näeb ja häbi katab seda, kes mulle ütleb: „Kus on Issand, su Jumal?” Mu silmad saavad kahjurõõmsalt näha, et nüüd tallatakse teda nagu tänavapori.
11Päev su müüride ülesehitamiseks. See päev on ammu määratud.
12Sel päeval tullakse su juurde Assuri poolt ja Egiptuse linnadest ja Egiptuse poolt Frati jõeni, merest mereni ja mäest mäeni.
13Aga maa tehakse lagedaks ta elanike pärast, nende tegude vilja pärast.
Issand halastab Iisraeli peale14Karjata kepiga oma rahvast, oma pärisosa lambaid, kes elavad omapäi metsas keset viljakat maad! Käigu nad karjas Baasanis ja Gileadis nagu muistseil päevil!
15Otsekui sinu Egiptusemaalt lahkumise päevil näitan ma neile imetegusid.
16Paganad näevad ja häbenevad, hoolimata kogu oma vägevusest. Nad panevad käe suu peale, neil jäävad kõrvad kurdiks.
17Nad lakuvad põrmu nagu madu, maa roomajate sarnaselt. Nad tulevad värisedes välja oma linnustest, lähenevad vabisedes Issandale, meie Jumalale: nad kardavad sind.
18Kes on Jumal nagu sina, kes annab andeks süü ja läheb mööda oma pärisosa jäägi üleastumisest, kes ei pea viha mitte igavesti, vaid osutab armu,
19kes halastab jälle meie peale, tallab maha meie süüteod? Sina heidad kõik meie patud mere sügavustesse.
20Sina osutad Jaakobile truudust, Aabrahamile armu, nõnda nagu sa meie vanemaile oled vandega tõotanud muistseil päevil.”
Selle peatüki esimene osa (s 1-7) jätkab Miika kuulutust õiglusest: Jumala rahvas saab kätte selle, mille on ära teeninud. Hiljem aga saavad nad kätte selle, mida pole ära teeninud (s 8-20): andestuse ja taastamise, võidu ning uue lootuse!
See andestus ning uuendamine sõltub enamuses vaid Jumala armust ning halastusest, mitte isegi niivõrd rahva meeleparandusest. Siin võtab initsiatiivi Jumal.
Lõpusalmid (8-20) moodustavad aga kahekõne Jumala ning Tema rahva vahel: siin väljendatakse usaldust (s 8-10), tõotatakse taastamist (s 11-13); ja viimaks tõuseb esile palve ning kiitus (s 14-20). Taas kirjeldatakse Jumalat Kuningast karjasena, rollis, mida Kristus täiuslikult täitis.
Salm 18 on aga usukuulutus lepingut pidavasse Jumalasse. Sarnaseid kuulutsi on Vanas Testamendis mujalgi: nt 2Ms 34:6-7; Ps 103:8-13; Ne 9:17 ja Joel 2:13.
See kõik kummutab üldiselt levinud arvamust, et Vana Testamendi Jumal on peamiselt kohtumõistja Jumal, mitte aga see kes astub välja armastuses. Prohvet Miika nimi tähendab: “Kes on selline nagu Issand?” Ja tõesti, nii see on! Ei ole kedagi teist kui Jumal!
Selle kommentaari autor: David Dewey