Psalm 54 on hea näide teekonnast, mida psalmide raamatus sageli kujutatakse. See on teekond meeleheitest vabadusse, palvest ülistusse. Selline muster on psalmides sage, samuti ka prohvetite raamatutes: Habakuki lugu kaardistab oma kolmes lühikeses peatükis samasuguse teekonna, miks-küsimusest ülistuseni, hirmust usuni.

Selles psalmis tuleneb ülevoolav emotsioon ja meeleheitlik pöördumine Jumala poole sellest, et Taaveti hülgasid tema enda lähedased inimesed. (1Sm 23:12-29; 1Sm 26:1-25) Tema liitlasteks on ta vaenlased, ka sõpradeks on vaenlased, tema usaldatud kaaslased on ta reetnud.  Taavetil on ainult üks koht kuhu minna. Avasalm vihjab sellele reaalsusele - ta pöördub kõikvõimsa Jumala poole, kelle nimi on tagatiseks, et Ta suudab aidata (s 1). Psalmi keskpunkt on kindel veendumus Jumala jätkuvast väelisusest (s 4). Meile võib tunduda pisut võõrana üleskutse salmis 7, et kuri peaks pöörduma vaenlastele tagasi.  Kuid tegelikult on see tark palve: Taavet igatseb, et kurja plaanid saaksid tagasilöögi. See kordab mõtet Õp 26:27, et "kui sa kaevad augu, siis langed ise sinna sisse." Sellise taotluse taga on teadlikkus Jumala võimest suunata kuri tagasi kurja tegijale (see on teine teema, millest Habakuk kirjutas) (Hb 2:6-20), ja lahendada olukord oma rahva kasuks (1Ms 50:20).

Võibolla see on põhjus, miks psalm saab lõppeda tänu- ja vabanemistundega. Sest Jumala käes on kontroll. Ta saab tegutseda ja tegutseb, et nurjata kuri ning aidata ja hoida neid, kes usuvad. Meil tuleb võibolla kannatlikult oodata, kuid ühel päeval kõik pöördub ja Jumala head eesmärgid täituvad (2Pt 3:8-13).