Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 2:13-22
Jeesus ajab kaubitsejad templist välja13Juutide paasapühad olid lähedal, ja Jeesus läks üles Jeruusalemma.
14Ja ta leidis pühakojas neid, kes müüsid härgi ja lambaid ja tuvisid, ja rahavahetajaid istumas.
15Ja ta tegi paeltest piitsa ning ajas pühakojast välja kõik, nii lambad kui härjad, ja ta puistas laiali rahavahetajate mündid ning lükkas kummuli nende lauad
16ja ütles tuvimüüjatele: „Viige need siit minema! Ärge tehke minu Isa koda kaubakojaks!”
17Tema jüngritele tuli meelde, et on kirjutatud: „Kiivus sinu koja pärast neelab mu ära.”
18Siis ütlesid juudid Jeesusele: „Mis tunnustähte sa meile näitad, et sa nõnda tohid teha?”
19Jeesus vastas: „Lammutage see tempel, ja ma püstitan selle kolme päevaga uuesti!”
20Siis ütlesid juudid: „Seda templit on ehitatud nelikümmend kuus aastat, ja sina püstitad selle kolme päevaga uuesti?”
21Aga tema mõtles „templi” all oma ihu.
22Siis, kui ta oli üles tõusnud surnuist, tuli ta jüngritele meelde, et ta seda oli öelnud, ja nad uskusid kirja ning sõna, mis Jeesus oli öelnud.
Kui oma lühikese teenimisaja jooksul tegeles Jeesus ainult üks kord Jeruusalemma templi puhastamisega, siis Johannes on asetanud selle sündmuse hoopis teise valgusesse, kui teiste evangeeliumide autorid. Viimaste järgi toimus see sündmuse Jeesuse elu viimasel nädalal, mitte tema teenimise alguses (Mt 21, Mk 11, Lk 19). Miks võis Johannes otsustada see materjal kohe evangeeliumi alguses esitada? Võib-olla sellepärast, et rõhutada oma avateemat valgusest, mis paistab pimeduses, ja mida pimedus ei võtnud omaks (1:5).
See pimedus oli salakavalalt hiilinud väga olulisse kohta, kus inimesed peaksid õigustatult lootma, et neid tõmmatakse valguse ja elu poole, et see oleks külalislahke Isa "palvemaja kõigi rahvaste jaoks" (Js 56:7) (vrd s 16). Äritegevus, mis nii vihastas Jeesust, toimus peamiselt paganate õues, mis oli koht Jeruusalemma templis, kuhu võisid siseneda ka mitte-juudid, "võõrad", nagu Etioopia eunuhh (Ap 8:27) Jeesus pühib vihaselt minema kauplejate lauad koos kõige selle juurde kuuluvaga ning esitab lisaks veel provokatiivseid väiteid (s 19) - kõik see on sama erinev pikka aega toiminud religioossetest süsteemidest ja struktuuridest, nagu vein erineb veest (s 20, 21).
Niisugune kaasahaarav stseen paneb meid mõtlema, milline võiks olla meie vaimuseisund. Kas oleme nende seas, kes vaataksid kohkunult, kui mõni uus ja läbiproovimata liider teeks piitsa ja peksaks laiali selle, mida oleme kogu aeg pidanud õigeks ja täiuslikuks (s 17, 22)? Või nende seas, kellele organiseeritud religioon on võimalus raha teenida (s 14-16)? Või koht, kus teiste üle võimu näidata (s 18)? Või kas vaataksime Jeesuse vihast tegutsemist rõõmutundega?
1) (JP Newell, Celtic Benediction, Canterbury, 2000)
Selle kommentaari autor: Pauline Hoggarth