Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jos 23:1-16
Joosua jumalagajätukõne1Ja see sündis kaua aega pärast seda, kui Issand oli Iisraelile rahu andnud kõigist nende vaenlastest ümberkaudu, ja kui Joosua oli jäänud vanaks ning elatanuks,
2et Joosua kutsus kogu Iisraeli, selle vanemad, peamehed, kohtumõistjad ja ülevaatajad, ja ütles neile: „Mina olen jäänud vanaks ja elatanuks.
3Aga te olete ise näinud kõike, mida Issand, teie Jumal, on teie silma ees teinud kõigile neile rahvaile, sest Issand, teie Jumal, on ise sõdinud teie eest.
4Vaadake, ma olen liisu läbi lasknud teile osaks saada, pärisosaks teie suguharudele need rahvad, kes on alles jäänud kõigist rahvaist, kelle ma olen hävitanud Jordanist kuni suure mereni päikeseloojaku pool.
5Issand, teie Jumal, hajutab need teie eest ja ajab need ära teie eest, ja te pärite nende maa, nagu Issand, teie Jumal, teile on öelnud.
6Olge siis hästi kindlad pidama ja tegema kõike, mis Moosese Seaduse raamatus on kirjutatud, kaldumata sellest paremale või vasakule,
7heitmata nende rahvaste hulka, kes teie juurde on alles jäänud; te ei tohi suhu võtta nende jumalate nimesid ega nende juures vanduda, ega neid teenida ega neid kummardada,
8vaid peate hoidma Issanda, oma Jumala poole, nagu te seda olete teinud tänapäevani!
9Sellepärast on Issand teie eest ära ajanud suured ja vägevad rahvad ja ükski ei ole suutnud seista teie ees kuni tänapäevani.
10Üksainus mees teie hulgast ajas taga tuhandet, sest Issand, teie Jumal, sõdis ise teie eest, nagu ta teile oli öelnud!
11Olge siis hästi valvel oma hingede pärast, armastades Issandat, oma Jumalat!
12Aga kui te ometi taganete ja hoiate nende rahvaste jäägi poole, kes teie juurde on alles jäänud, ja saate nendega langudeks ja ühinete nendega ja nemad teiega,
13siis teadke kindlasti, et Issand, teie Jumal, ei aja enam ära neid rahvaid teie eest ja nemad saavad teile paelaks ja püüniseks, piitsaks teie külgedele ja okkaks teie silmadesse, kuni te hävite sellelt healt maalt, mille Issand, teie Jumal, teile on andnud!
14Vaata, mina lähen nüüd kogu maailma teed. Aga teie mõistke kogu südame ja hingega, et ei ole langenud tühja ainsatki sõna kõigist neist headest sõnadest, mis Issand, teie Jumal, teile on rääkinud: kõik on teil täide läinud, ei ole neist ainsatki langenud tühja.
15Ja nõnda nagu teil täide läksid kõik need head sõnad, mis Issand, teie Jumal, teile rääkis, nõnda saadab Issand teil täide ka kõik need kurjad sõnad, kuni ta teid on hävitanud sellelt healt maalt, mille Issand, teie Jumal, teile on andnud.
16Kui te rikute oma Jumala lepingut, mille ta teiega tegi, ja lähete ning teenite teisi jumalaid ja kummardate neid, siis süttib Issanda viha põlema teie vastu ja te kaote kiiresti sellelt healt maalt, mille ta teile on andnud.”
Aeg oli edasi läinud - Jumal oli maalt välja ajanud kõik Kaananimaa hõimud, kes Iisraelile vastu hakkasid (s 9) ning maa oli täis rahuõnnistust (s 1). Joosua on jäänud vanaks ja on endiselt väga Jumala rahva juht, keda rahvas väga austab. Nüüd on rahvas kogunenud tema ümber, sest Joosua tahab neile esitada väljakutse ning meenutada milline on Jumala armastuse tegelik olemus.
Meil on otsekui esimese rea kohad Joosua pensionile mineku pidulikul lõunal. Alates Moosese lahkumisest, on Joosua pidanud vastutust kandma Iisraeli eest- ja iga noor pastor võib kirjeldada kui raske on astuda eelmise, kauaaegse ning armastatud pastori kohale. Joosua suutis oma ülesande auga täita ning temast sai üks Iisraeli kõige edukamaid juhte. Tema enda “pensionikõne” nüüd, on tema jaoks viimane võimalus jagada teistega seda saladust, mis oli olnud ta edukuse aluseks.
Kuigi Jumal oli oma päästeplaani teostanud otse rahva silme all ning nende eludes, oli siiski oht, et uus põlvkond unustab Jumala teod ning hakkab Jumala ande ja hoolitsust pidama hoopis enese saavutuseks.
Nii on esimene mida Joosua rahvale meenutab see, et võidu annab ja toob üksnes Jumal (s 3). Kui oleme hädas, on palju kergem innukalt Jumalat otsida ja Tema abi aluda, Temast sõltuda - sest meil pole muud valikut. Hiljuti olen aga mõistnud, et palju enam tuleb palvetada mitte häda ajal vaid hoopiski õnnistuste ajal - sest inimsüda võib hämmastavalt kiiresti unustada Jumala ning hakata iseendale kiitust laulma saavutatu eest. Ja Joosua ei soovi, et järgmine põlvkond teeks sellise vea (s 5).
Joosua oli vägagi teadlik sellest, et kuigi temal oli au vallutusretki juhtida (s 4), tuli võit ikkagi ainult Jumala tugevuse ja abi toel (s 3). Jumal oli see, kes teadis ohte mis ähvardasid Iisraeli: nt religioosne saastumine (s 7). Sellepärast nõudis ta rahvalt kuuletumist oma seadmistele (s 6) ning usku Tema tõotustesse (s 5). Sel samal põhjusel andis Ta tuelvastele juhtidele kaks vaimulikku põhimõtet, mida järgida: neil tuleb kõiges kuuletuda Jumalale Sõnale (s 6), mis tähendas panna kogu oma süda, hing ja jõud mängu selleks, et süvendada oma suhet ja osdaust Jumalaga.
Üksnes Jumal võib päästa ja üksnes Tema on püha. Seepärast pidid iisraellased Jumalast kõvasti “kinni hoidma” - sest Tema oli neid esimesena armastanud. Samamoodi peame ka meie olema “hoolsad ja armastama Issandat, oma Jumalat (s 11).
Joosua elu kõige võimsam saavutus ei olnud Tõotatud maa vallutamine, vaid see, et ta tegi alati nii nagu Jumal ütles. Ning see oli tema edu tegelik saladus.
Selle kommentaari autor: Whitney Kuniholm