Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Rasked ajad

Pühapäev, 11. Veebruar 2018

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 31

Varjul Jumala juures
1Laulujuhatajale: Taaveti laul.
2Sinu juures ma otsin pelgupaika, Issand, ärgu ma jäägu iialgi häbisse! Oma õiglust mööda päästa mind!
3Pööra oma kõrv mu poole, tõtta mind kiskuma välja hädast, ole mulle kaitsjaks kaljuks, mäelinnuse hooneks mu päästmiseks!
4Sest sina oled mu kalju ja mu mäelinnus, ja oma nime pärast juhatad ja talutad sa mind.
5Sa viid mu välja võrgust, mis mulle salaja on pandud, sest sina oled mu tugev kaitse.
6Sinu kätte ma usaldan oma vaimu, sest sina oled mu lunastanud, Issand, sa tõe Jumal.
7Ma vihkan neid, kes enesele peavad tühje ebajumalaid, ja loodan Issanda peale.
8Ma ilutsen ja olen rõõmus su heldusest, et sa oled vaadanud mu viletsuse peale ja oled tundnud mu hinge kitsikust.
9Sa ei andnud mind vaenlaste kätte, vaid sa asetasid mu jalad avarasse kohta.
10Ole mulle armuline, Issand, sest mul on kitsas käes; meelekibedusest on vajunud auku mu silmad, mu hing ja mu ihu!
11Sest mu elu on kulunud südamevalus ja mu aastad ohkamises; mu ramm on raugenud mu pahategude pärast ja mu luud on vajunud kokku.
12Kõigi oma vastaste tõttu olen ma saanud pilkealuseks, oma naabritele koormaks, oma tuttavaile hirmuks; kes mind väljas näevad, hoiduvad minust kõrvale.
13Ma olen inimeste meelest ununenud nagu surnu, ma olen nagu katkiläinud saviriist.
14Sest ma olen kuulnud paljude laimujuttu, ähvardusi igalt poolt; üheskoos nõu pidades mu vastu nad mõtlevad võtta mu hinge.
15Aga mina loodan sinu peale, Issand! Ma ütlen: „Sina oled mu Jumal!”
16Sinu käes on kõik mu ajad; tõmba mind ära mu vaenlaste ja mu tagaajajate käest!
17Lase oma pale paista oma sulase peale, päästa mind oma helduses!
18Issand, ärgu ma jäägu häbisse, sest ma hüüan sind appi! Jäägu õelad häbisse, jäägu nad vait ning vajugu surmavalda!
19Jäägu tummaks valetajad huuled, kes jultunult räägivad õige vastu, kõrgilt ja põlgavalt!
20Kui suur on sinu headus, mille sa oled tallele pannud neile, kes sind kardavad, ja oled osutanud neile, kes sinu juures pelgupaika otsivad inimlaste nähes.
21Sa varjad neid oma palge varju all meeste õeluse eest; sa peidad nad ulualla tigedate keelte riiu eest.
22Tänu olgu Issandale, et ta kitsikuses on minule imeliselt osutanud oma heldust!
23Mina ütlesin oma hädas: „Ma olen ära lõigatud su silma eest!” Siiski kuulsid sa mu anumiste häält, kui ma sind appi hüüdsin.
24Armastage Issandat, kõik tema vagad! Issand varjab ustavaid, aga ta tasub rohkesti kätte neile, kes ülbesti toimivad.
25Olge kindlad, ja saagu tugevaks südamed teil kõigil, kes ootate Issandat!

Palu, et Jumal värskendaks su südames teadmist Tema väest ja hoolitsusest sinu eest.

On lohutav teada, et isegi selline mees nagu Taavet võis sattuda paanikasse. Alates esimesest hetkest, mil teda Piibli lehekülgedel noore karjasena kohtame, tundub, et tal polegi närve, ta on iseendas nii kindel ja julge nagu lõvi. Ta astub vastu karule, lõvile ja Koljatile kogenud sõjamehe enesekindlusega. Ning tunneb end turvaliselt ühtviisi nii Sauli kuningakojas kui oma isa põldudel.

Ent suure rõhumise all räägib ka Taavet ahastusest. Ta küll kirjeldab oma kartust juba saavutatud võidu positsioonilt tagasi vaadates (s 21), kuid tunnistab seda siiski. Hoolimata sellest, et Taavet oli Jumalaga käinud palju aastaid, oli temagi peas mõte, et Jumal on ta maha jätnud, endast ära lõiganud.

Sel hetkel lubas Taavet dikteerida sellel mida ta nägi, seda, mida ta teadis. Ta teadis, et Jumal oli tema pelgupaik ( s 1), tugev kindlus  (s 2) ja armuline (s 9) ning sügaval sisismas teadis Taavet ka, et kõik tema ajad on Jumala käes (s 15). Ja siiski lubas ta sellel, mida silme ees nägi - oma vaenlaste tugevusel- varjutada seda mida ta teadis - et Jumal on väeline ja ustav. Tema paanika muutis ta vaenlase veel suuremaks, nende süüdistused valjemaks ning nende ähvardused palju hirmsamaks. Nende mõju suurendamine varjutas Issanda au, kes iial ei olnud teda maha jätnud ega tema kõrvalt lahkunud.

Nii nagu Taavet, peame ka meie lubama tõel võidutseda ähvarduste üle ning kaitsta end “inimeste salasepitsuste eest” (s 20). See, mida tunneme ja näeme tahab alati hakata valitsema selle üle, mida usume, kuid meile on antud tõe relvad, “ Vaimu mõõk “ (Ef 6:17), millega saame läbi lõigata segaduse udu ning meie vastu tõusnud ähvarduse. Kui jookseme Taaveti kombel Jumala tõe juurde, leiame sealt varju ja tugevuse, leiame julgustuse ja uue jõu.

 
Millises olukorras oled sa täna? Võitlemas? Ole siis aus Jumala ees oma hirmudega ning hoia tugevasti Temast kinni. Oled tipus? Siis vaata, kas näed kedagi, keda võiksid julgustada.

Selle kommentaari autor: John Andrews