Iidses Lähis-Idas oli erinevail etnilistel gruppidel tavaks uskuda, et igal neist on oma jumal. Aga mitte Iisareli Jumal! Tema polnud lihtsalt juutide jumal, vaid Tema oli Jumal! Ja Ta hoolites kõikide rahvaste, mitte ainult Iisraeli eest. Refrään “Ta on püha” (s 3 ja s 5) meenutab Tema kummardajatele, et Ta on eriline ning lahus kõikidest inimestest. Tema on kuningas. Jumalat, meie Issandat - Jaakobi (Iisraeli) Jumalat - iseloomustab “õiglus ja õigsus” (s 4). Neid kahte sõna kasutatakse Vanas Testamendis sageli koos, kuulutamaks, milline Jumal on. “Õiglus” heebreakeelses mõistes ei tähenda vaid kohtumõistmist ja karistust, vaid samavõrra ka inimeste kaitsmist häda ja rõhumise eest. Jumala kohtumõistmine ei rakendu vaid rõhujate suhtes, vaid ka rõhutute suhtes. Ja Jumala kohtumõistmine toimub õigluses, milleks pole võimeline ükski inimlik kohtunik. Tema on viimne inimõiguste vahekohtunik.

“Võrdsust” või “õigsust” peeti inimsuhetes normiks, eriti aga lepingusuhtes inimkonna ja Jumala vahel. Kui Jeesus oma Mäejutluses ütles enda järgijatele: “Saage täiuslikuks…. nagu teie taevane Isa on täiuslik” (Mt 5:48), siis kordas Ta käsku, mis läbis tervet Vana Testamenti, et Jumala rahvas peab elama samasuguses Jumala õigsuses, ning selle läbi olema paganatele valguseks. 

Moosese, Aaroni ja Saamueli nimed võivad meid selles kontekstis üllatada, kuid neid nimetatakse siin sellepärast, et tunnistada Jumala teistest omadustest. Kui need mehed hüüdsid Jumala poole, vastas Tema neile, ning kui Iisrael oli teinud pattu, andis Jumal selle rahvale andeks. Võibolla meenutas psalmist siin Moosese eestpalvet rahva pärast, peale kuldvasika juhtumint (2Ms 32:30-33.23). Jumal, meie Jumal üllatab meid jätkuvalt.