Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 56
Lootuse palve1Laulujuhatajale: viisil „Kauge tamme tuvi”; Taaveti[n]mõistulaul ajast, kui vilistid võtsid ta kinni Gatis.
2Ole mulle armuline, Jumal,
sest inimesed tahavad mind rünnata,
ühtelugu kipuvad sõjamehed mu kallale!
3Mu varitsejad püüavad mind rünnata kogu päeva,
sest palju on neid,
kes mu vastu kõrgilt sõdivad.
4Sel päeval, kui ma kardan,
loodan ma sinu peale,
5Jumala peale,
kelle sõna ma kiidan.
Ma loodan Jumala peale,
ei ma karda.
Mida võibki lihane inimene mulle teha?
6Kogu päeva nad moonutavad mu sõnu,
kõik nende mõtted minu kohta sihivad kurjale.
7Nad tulevad kokku
ja luuravad ning jälgivad mu samme,
sest nad varitsevad mu hinge.
8Kas peaks neil olema pääsemist
oma nurjatusega?
Vihaga tõuka maha rahvad, oh Jumal!
9Minu pagulaspäevad
olid sa ära lugenud;
pane sina mu pisarad oma lähkrisse;
eks need ole su raamatus?
10Kord peavad taganema mu vaenlased
sel päeval, mil ma hüüan;
seda ma tean,
sest Jumal on minu poolt.
11Jumala sõna ma kiidan,
Issanda sõna ma kiidan.
12Jumala peale ma loodan,
ei ma karda;
mida võibki mulle teha inimene?
13Jumal, minu peal on tõotused,
mis ma sinule andsin;
ma tasun sulle tänuohvrid.
14Sest sa kiskusid välja mu hinge surmast,
mu jalad libisemisest,
et ma kõnniksin Jumala ees eluvalguses.
Selle psalmi südames on usk, ning meile antakse mitmeid viiteid selle kohta, milline see usk on. Taas on psalmi taustaks olukord, kus Taavet on silmitsi vaenlastega - ilmselt on see psalm kirjutatud samas olukorras kui Psalm 34, kus Taavet pidi põgenema oma elu päästmiseks vilistide territooriumile.
Esiteks, rakendab Taavet oma usku vägagi vabameelselt. Tema tunded räägivad talle üht, ometi jäab ta kindlaks oma otsusele “Kui ma kardan, siis ma usaldan sind!” (s 4). Taavet teab, et viimselt on tema elu Jumala käes. Samalaadset kindlust väljendab ta ka salmides 10 ja 12: “Jumal on minuga,… ei ma karda…Mida võib inimene mulle teha?” Hiljem oli Paulus see, kes rõhutas:” Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu?” (Rm 8:31). Ka kõige pimedamatel aegadel, teadis Jumal täpselt, milline on Taaveti olukord, Ta oli teadlik igast valatud pisarast (s 9). Ning see ei olnud lihtsalt passiivne teadmine, vaid Jumal kaitses Taavetit igal teelõigul (s 14).
Teiseks, on Taaveti kindluse võtmeks keset tormi, tema usu objekt. Kolmel korral nimetab ta Issandat Jumalat, kelle “sõna ta kiidab” (s 5, 11). Ta usaldas Jumalat (s 5, 12) ning eriti kõike seda, mida Jumal oli ütelnud. Ilmselt olid Taaveti jaoks kõige olulisemad just Jumala tõotused tema, kui tulevase kuninga valitsemise kohta.
Meie usk peaks rajanema kõigel sellel, mida Jumal meile, kui oma rahvale on öelnud - ehk sellel, mida Ta on väljendanud Pühakirjas. Meie elus ei pruugi tulla nii ekstreemseid olukordi, kui need milles sündis Taaveti psalm, kuid usu varal elamise viis kätkeb endas alati Tema Sõna tähelepanu keskmesse asetamist ning oma elu rajamist nendele tõdedele, mida Jumal on kuulutanud.
“Usk tuleb kuuldust, ning kuuldu Jumala Sõnast” (Rm 10:17)
Selle kommentaari autor: Jonathan Lamb