"Issand, tõmba meid lähemale, usalduses, et kui liigume Sulle lähemale, tuled Sina lähemale meile!"

Paulus pöördub tagasi ebajumalatele ohverdatud toidu teema juurde. Eelnevalt on ta esitanud oma uskumuse, et taoline toit iseenesest ei ole mingil kombel rüvetav, ning seetõttu võivad usklikud seda süüa - kui see ei saa komistuskiviks teistele usklikele. Nüüd arendab ta teemat edasi selgitades, et kuigi toit kui selline ei oma mingit vaimset väge, siis paganlikest tseremooniatest osavõtt on endiselt ebajumalate kummardamine ning seega usklikele keelatud (s 14).

Pauls toetub siin kristlikust elust ja traditsioonist pärit illustratsioonile . Kõigepealt viitab ta Pühale Õhtusöömajale, leiva ja veini jagamisele, mis on kristliku jumalakummardamise keskmes. Paulus kinnitab, et sellest söömajaast osavõtmine tugevdab usklike vahelist ühtsust, ning samas ka nende osadust Jumalaga (s 16,17). Kui Iisraeli rahvas tõi altarile ohverid tugevnes selle läbi nende osadus Issandaga, kellele need ohvrid toodi. Samal kombel, kui süüakse toitu, mis on ohverdatud teistele jumalatele näiteks paganlikes templites ja paganlike riituste käigus, tähendab see ka nende jumalate kummardamist. Mille või kelle tahes kummardamine, peale Issanda, on selgelt keelatud, kui ebajumalateenimine ning Paulus hoiatab korintlasi, et nood hoiaksid eemale igsugusest taolisest praktikast.

Kas ja millise väljakutse esitab see kaasaja kristlasele, näiteks juhul kui osaletakse ühises uskudevahelises jumalakummardamises? On kiiduväärne teha koostööd teiste religioonidega üldiseks hüvanguks ning kogukonna ülesehitamiseks, kuid kristlastel tuleb tõmmata piir jumalakummardamise osas, mida teostatakse mistahes muul viisil peale Isa Jumala austamise Jeesuse Kristuse kaudu. Ükskõik milline teistsugune jumalakummardamine äratab Jumala armukadeduse (s 22).