Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kr 14:10-25
Keelterääkimisest ja prohvetlikult kõnelemisest10Niipalju kui maailmas ongi keeli, ükski neist ei ole kõlatu.
11Kui ma nüüd ei tea kõne tähendust, siis olen ma rääkijale umbkeelne ja rääkija on minule umbkeelne.
12Nõnda ka teie, kui te juba nii innukalt taotlete vaimuandeid, siis püüdke, et teil oleks neid küllaga koguduse ehitamiseks.
13Seepärast, kes räägib keeli, palvetagu, et ta võiks neid ka tõlgendada.
14Kui ma keeli rääkides palvetan, siis palvetab mu vaim, aga mu mõistus on viljatu.
15Kuidas siis nüüd? Ma tahan palvetada vaimus, aga tahan palvetada ka mõistusega, tahan laulda vaimus, aga tahan laulda ka mõistusega.
16Sest muidu, kui sa õnnistad vaimus, kuidas saab kõrvalseisja öelda sinu tänupalve peale „Aamen”, kuna ta ju ei tea, mida sa ütled?
17Sest sa võid küll tänada ilusasti, kuid teist see ei ehita.
18Ma tänan Jumalat, et ma räägin keeli rohkem kui teie kõik,
19kuid koguduse keskel ma tahaksin rääkida pigem viis sõna oma mõistusega, et ka teisi õpetada, kui kümme tuhat sõna keeltega.
20Vennad, ärge olge lapsed mõtlemise poolest! Olge lapsed kurjas, mõtlemise poolest aga täiskasvanud!
21Seadusesse on kirjutatud: „Ma räägin sellele rahvale teiste keeltega ja teiste huultega, ent nad ei võta nõndagi kuulda,” ütleb Issand.
22Nii ei ole siis keeled tunnustäheks usklikele, vaid uskmatuile, ent prohvetlikult kõnelemine ei ole uskmatuile, vaid usklikele.
23Kui nüüd terve kogudus tuleks kokku ühte paika ja kõik räägiksid keeli ning kõrvalseisjad või uskmatud astuksid sisse, kas nad ei ütleks, et te jampsite?
24Kui nad aga kõik kõneleksid prohvetlikult ja sisse astuks mõni uskmatu või kõrvalseisja, siis kõik tooksid esile tema olukorra ja arvustaksid teda.
25Siis saaks avalikuks, mis on varjul tema südames, ning nõnda ta heidaks silmili maha, kummardaks Jumalat ja tunnistaks: Jumal on tõesti teie seas.
Nüüd hakkame jõudma asja tuumani - ebaproprotsionaalselt suurele väärtusele, mida omistatakse keeltega rääkimisele. Pauluse hool läbi terve kirja on koguduse harimine ja edendamine (s 5), kuid tänu liiga suurele rõhule, mida keeltega rääkimise annile seal omistatakse, samas kui saadud sõnumeid ei tõlgendata koguduse keskel, on jumalateenistus muutunud segaduseks ning kogudus ei saa edasi areneda.
On oluline märkida, et probleem ei ole keeltega rääkimise annis endas. Paulus ütleb ju 18.salmis, et on tänulik selle anni eest. Aga ta väidab, et tema ei näe, et just see and oleks otseselt suunatud koguduse ülesehitamiseks; pigem on sellel kohal prohvetiand. Nii vastandatakse arusaadav kõne arusamaatu kõnega. Ei ole võimalik, et arusaamatu kõne ehitaks üles kuulajaid, uskujaid või ka mitteuskujaid. Uskmatu, kes tuleb kogudusse ning kuuleb tõlgendamata sõnumit keeltes, võib arvata, et kristlik kogukond on lihtsalt järjekordne salajane sekt või, et kristlased on lihtsalt hullud. Mõlemal puhul jääb uskmatul kuulmata evangeeliumi sõnum, sest tal ei ole sellele ligipääsu, ning selle otsene tulemus on jumalik kohtuotsus tema üle. Uskmatute jaoks on see “märk” , mida selgitab ka prohvet Jesaja (s 21, Js 28:11-12), ning mis orginaalis tähendas oraaklit või kohtuotsust.
Prohvetlus aga kui arusaadav kõne, võib üles ehitada uskujaid ning ühtlasi juhtida uskmatud usule läbi patutunnetuse ning arusaamise, et “Jumal on tõesti teie keskel!” (s 25). Nii muutub prohvetiand märgiks selle kohta, et Jumal on kohal oma koguduse kekskel, sest kõik võivad sõnumist aru saada. See ei tähenda, et kõik saaksid kohe kristlasteks, kuid arusaadav evangeeliumikuulutus omab enam võimalusi tuua mittekristlased usu juurde, kui arusaamatu kõne.
“Kui suurt tähendust ja olulisust isiklik ning ühine emotsionaalne kogemus ka omaks, peaks kokkutulnud koguduses valitsema kõigepealt arusaadavus.”
Selle kommentaari autor: Julie Robb