Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kr 15:1-11
Kristuse surnuist ülestõusmise tähendusest1Aga nüüd ma teen teile, vennad, teatavaks evangeeliumi, mida ma teile olen kuulutanud, mille te ka olete vastu võtnud, milles te ka seisate
2ja mille läbi te ka pääsete. Kas te peate kinni sõnadest, millega ma teile evangeeliumi kuulutasin? Muidu olete küll ilmaaegu saanud usklikuks.
3Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud: et Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades,
4ja et ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi
5ja et ta näitas ennast Keefasele, seejärel neile kaheteistkümnele,
6seejärel näitas ta ennast ühtaegu enam kui viiesajale vennale, kellest enamik on veel praegugi elus, mõned aga on läinud magama;
7siis näitas ta ennast Jaakobusele, seejärel kõigile apostlitele.
8Aga kõige viimaks näitas ta ennast ka minule kui äbarikule.
9Mina ju olen apostlite seast kõige väiksem, see, keda ei kõlba hüüdagi apostliks, sest ma olen taga kiusanud Jumala kogudust.
10Aga Jumala armust olen ma see, kes olen, ja tema arm minu vastu ei ole läinud tühja, vaid ma olen neist kõigist palju rohkem vaeva näinud. Aga seda ei ole teinud mina, vaid Jumala arm, mis on minuga.
11Olgu nüüd mina või nemad - nõnda me kuulutame ja nõnda olete teie saanud usklikuks.
Täna alustame peatükki, mida on kirjeldatud kui üht suurimat teemaarendust Pauluse poolt üldse. Korintose koguduses tekitas probleeme vaidlus selle üle, kas surnute ülestõusmist üldse on.
Paulus alustab meenutades korintlastele ühist alust, millel nad kõik seisavad ning seda evangeeliumi, mida neile algselt kuulutati (s 1). Ilma selle alustalata on nende usk tühine (s 2) ning Paulus tuletab neile meelde ka seda, et evangeelium, mida kuulutati oli see, mille tema sai ning mille paljud tunnistajad olid ikka veel elus ja võisid tõendada kõike, mis oli sündinud.
Sellel evangeeliumil on kolm põhipunkti: 1) Jeesus suri meie pattude eest; 2) Ta maeti kaljuhauda; ning 3) Ta äratati surnuist üles ning paljud nägid Teda (s 3-5). Need salmid olid ilmselt kõige varajasem usutunnistus, mida kogudustes ikka ja jälle korrati, et meenutada usklikele, mis oli nende usu sisu. Võibolla kaasajal on usutunnistuse ütlemine muutunud paljudes kogudustes problemaatiliseks, siiski võib just see tunnistuse vorm osutuda tõhusaks meeldetuletuseks selle kohta, mis on meie usu aluseks, ning kirjaoskamatus kultuuris on see üks olulisemaid õpetuslikke tööriistu.
Kaks esimest väidet usutunnistuses rõhutavad Jeesuse surma reaalsust ning kolmas Tema ihuliku ülestõusmise tõesust. Jeesus oli olnud surnukeha, kuid Ta tõusis surnuist üles ning Teda nähti ja kõik need sündmused olid täielikus kooskõlas Pühakirja prohveteeringutega (s 3-4).
Seesama Jumal, kes oli aktiivselt toimiv läbi kogu Iisraeli ajaloo, tegutses endiselt, isegi selle “kõige vähima” apostli läbi (s 9). Paulus oli vägagi teadlik, et ta enda meelevald tuli üksnes isiklikust kohtumisest sellesama ülestõusnud Issandaga, kelle hämmastav arm oli täielikult muutnud koguduse tagakiusaja. Ja sellepäradt oli Paulus valmis andma kõik mis tal oli, et teenida ülestõusnud Issandat (s 9-10). Pauluse jaoks ei eksisteerinud odavat armu.
Selle kommentaari autor: Julie Robb