“Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud.” (1Kr 12:13)

Kui lugeda ainult seda lugu, võiksime arvata, et mehe halvatus oli karistus tema pattude eest. Nii arvasid ilmselt ka tolle mehe sõbrad, kes ta Jeesuse ette tõid, sest see oli ühiskonnas laialt levinud arusaamine. Võib arvata, et kõige rohkem uskus seda mees ise.

Tegelikult on asi palju keerulisem. Uus Testament ütleks taolise arvamise kohta kindla “Ei!”, Vana Testament aga ei ole selles osas nii selge.

Moosese raamatutest ilmneb üsna otseselt karm tõde, et patused peavad taluma Jumala karistust, mis valatakse välja kas nende karjade, viljasaagi, perekonna või nende endi ihude peale ( (3Ms 26:15-16; 5Ms 28:58–61), kuid Vana Testamenti läbib ka teine hoovus, mis muudab küsitavaks mõtteviisi, et kannatus on ära teenitud. Poeedid ja prohvetid hüüavad koos süütu inimese kannatamise vastu, tõdedes et pigem on tegu kurjusega, mis jääb karistamata: “Miks läheb korda õelate tee? Miks kõik petised elavad rahus?” (Jr 12:1) “Sest neil ei ole piinu surmani ja nende keha on lihav.” (Ps 73:4).

Sellistele küsimustele oli raske vastata siis, sest lahus Jeesusest - kelle lihakssaamine oli veel kaugel tulevikus,- ei olnud võimalik esile tuua lahendust. Ainult tänu Jeesusele võime teada, et need põhjapanevad küsimused patu ja õigluse kohta saavad lõpliku vastuse viimselt Jumala ees, igavikus.

Millised mehe haiguse põhjused ja arvamused selle kohta ka polnud,  on kõige tähtsam tegelikult see, et mehe sõbrad uskusid, et Jeesus saab tuua lahenduse mistahes olukorras. Kelle ja millised olukorrad oleksid sina valmis täna Jeesuse ette tooma? Ja mida sa tahaksid, et Jeesus teeks?

Näeme, et Jeesus ei hakanud vaeva nägema mehe teoloogia korrigeerimisega, aga Ta reageeris  Tema poole sirutunud usule ning tegeles emsalt haige mehe kõige sügavama hirmuga (s 2), seejärel aga tervendas ka tema ihu(s 5,6).

Kogu jutustuse keskne tõde ongi Jeesus meelevald patte andeks anda. Kirjatundjad teadsid, et Jumal üksi saab patte andeks anda (sellepärast süüdistasid nad ka Jeesust jumalapilkamises). Tragöödia on aga selles, et kuigi Pühankirja tundjad, ei suutnud nad ära tunda Jeesust, Tema messiaanlike tunnstähti nähes, vaid selle asemel, et sügavas austuses Jumala Poja ette kummarduda, ühinesid nad Tema süüdistamiseks (s 4)!

Nende süüdistus jumalapilkamisest (s 3), arenes süüdistuseks, et Jeesus teeb koostööd saatanaga (Mt 12:24) ning tipnes viimaks Jeesuse surmamõistmisega (Mt 26:65-66).

Rahva reaktsioon toimunule aga oli igati õige (s 8). Jeesuse meelevald ja soov patte andeks anda, võib ja peaks ka täna täitma meie südamed imetluse ja aukartusega ning panema meid elama tänulikkuse elu.