Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Sm 24:2-23
Taaveti suuremeelsus Sauli vastu2Ja kui Saul tuli vilisteid jälitamast, siis teatati temale ning öeldi: „Vaata, Taavet on Een-Gedi kõrbes.”
3Siis võttis Saul kolm tuhat meest, valitud kogu Iisraelist, ja läks otsima Taavetit ja tema mehi Kaljukitse kaljudelt.
4Ja kui ta jõudis tee ääres olevate lambatarade juurde, siis oli seal koobas; ja Saul läks sisse oma asjale. Aga Taavet ja tema mehed istusid koopa tagumises sopis.
5Ja Taaveti mehed ütlesid talle: „Näe, see on päev, millest Issand sulle on kõnelnud: Vaata, ma annan su vaenlase su kätte ja talita temaga, nagu su silmis hea on!” Ja Taavet tõusis ning lõikas salaja ära Sauli kuuehõlma.
6Aga pärast seda torkas Taavetit südametunnistus, et ta Sauli hõlma oli ära lõiganud,
7ja ta ütles oma meestele: „Issanda pärast jäägu minust kaugele, et ma seda teeksin oma isandale, Issanda võitule, et pistaksin oma käe tema külge! Sest tema on Issanda võitu!”
8Ja Taavet hoidis sõnadega tagasi oma mehed ega lubanud neid kippuda Sauli kallale; ja Saul tõusis koopast ning läks oma teed.
9Aga seejärel tõusis Taavet ja läks koopast välja ja hüüdis Saulile järele ning ütles: „Mu isand kuningas!” Kui Saul vaatas taha, siis heitis Taavet silmili maha ja kummardas.
10Ja Taavet ütles Saulile: „Mispärast sa kuulad inimeste jutte, kes ütlevad: Vaata, Taavet otsib su õnnetust?
11Vaata, nüüd sa nägid ju oma silmaga, kuidas Issand andis sind täna koopas minu kätte. Mulle öeldi, et ma su tapaksin, aga ma halastasin su peale, sest ma ütlesin: Mina ei pista kätt oma isanda külge, sest ta on Issanda võitu.
12Ja mu isa, näe, vaata ka ise oma kuuehõlma mu käes! Sest kui ma lõikasin ära su kuuehõlma ega tapnud sind, siis pead sa mõistma ja nägema, et mul pole mõttes kurja ega üleastumist ja et ma pole pattu teinud sinu vastu, kuigi sa varitsed mu hinge, et seda võtta!
13Issand mõistku kohut minu ja sinu vahel, ja Issand maksku sulle kätte minu eest, aga minu käsi ei puutu sinusse,
14nagu ütleb muistse põlve vanasõna: „Õelaist tuleb välja õelus, aga minu käsi ei puutu sinusse!”
15Kellele on Iisraeli kuningas läinud järele? Keda sa taga ajad? Surnud koera, ühte kirpu!
16Issand olgu kohtumõistjaks ja mõistku kohut minu ja sinu vahel; tema nähku ja seletagu mu riiuasja ning mõistku mind õigeks sinu käest!”
17Kui Taavet oli kõnelnud need sõnad Saulile, siis küsis Saul: „Kas see on sinu hääl, mu poeg Taavet?” Ja Saul tõstis häält ja nuttis.
18Ja ta ütles Taavetile: „Sina oled minust õiglasem, sest sa oled teinud mulle head, mina aga olen teinud sulle kurja!
19Sa oled täna jutustanud, kuidas sa tegid mulle head: ehk küll Issand andis mu sinu kätte, sa siiski ei tapnud mind!
20Sest kui keegi leiab oma vaenlase, kas ta laseb teda heaga ära minna? Issand tasugu sulle heaga selle eest, mis sa täna mulle tegid!
21Ja nüüd, vaata, ma tean, et sina saad tõesti kuningaks ja et Iisraeli kuningriik püsib sinu käes.
22Aga nüüd vannu mulle Issanda juures, et sa ei hukka mu järeltulevat sugu ega kaota minu nime mu isakojast!”
23Ja Taavet vandus Saulile. Siis Saul läks koju, aga Taavet ja tema mehed läksid üles mäelinnusesse.
“Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!…..Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen!” (Mt 6:12-13)
Taaveti vaenlane Saul, satub ootamatult Taaveti meelevalla alla, hõivatud füüsilise toiminguga ja üsna pentsikus olukorras, mida piiblitõlkijad läbi aegade on püüdnud esitada viisakalt. Selles ülimalt inimlikus situatsioonis on Taavetil korraga võimalus otsustada Sauli elu ja surma üle. Mitte hillgavas lahingus, vaid pimeda koopa eraldatuses, säästab Taavet Sauli elu, kahetsedes isegi oma hetkelist impulssi ta tappa. Ning valides mitte ära kasutada Sauli kaitsetust, valib Taavet tasuda kurja heaga. Taaveti päevil ei olnud kombeks võimu sellisel viisil rakendada - ega ole ka meie päevil. Ning isegi Saul oma meeltesegaduses, taipab lühikese selguse hetkel, et tema elu on säästetud.
Sauli see juhtum ei muuda, kuid Taavetiga sünnib midagi sümboolset. Taavet ei olnud sugugi täiuslik. Tulevikus teeb ta mitmeid ebaõigeid valikuid, kuid tol hetkel seal koopas, valis ta õigesti. Taavet ja Saul ei läinud peale juhtunut koos tagasi koju, nagu midagi poleks juhtunud nende vahel, aga see, et Taavet kaastunde tõttu oma vaenlase vastu keeldus vägivallast, murdis vägivalla tsükli.
Vägivallast keeldumine ning selle asemel kaastunde ja andestuse osutamine on ainus, mis toob muutuse kättemaksu ja vägivalla mustritesse, millest ka meie maailm on küllastunud. Jeesus kuulutas kuningriiki, milles ei olnud kohta vägivalla poliitikale, ning kutsus ka meid üles andestama oma vaenlastele, armastama kaasinimest ning andma oma elu jumalariigi heaks.
Prohvetid unistasid kuningriigist, kus valitseb halastus, mitte vägivald, kus relvad on taotud põllutööriistadeks (Mi 4:3). Kas me suudame ette kujutada maailma, kus raha, mis on kulutatud sõjapidamisele ja massihävitus relvadele, hakatakse kasutama hoopis põllumajanduse, vaeste toitmise ning vägivalla ohvrite aitamisele?
Taavet oli Sauli õukonnas viibinud kauem, kui talle turvaline oli (1Sm 20:1). Oma südames, oli ta pühendunud Saulile, kui Jumala poolt valitud kuningale. Samas teadsid kõik, et Saul on hääbuv kuningas ja Taavet teadis ka seda, et ühel päeval on tema kuningas. Jumal oli talle seda öelnud. Ka Saul teadis seda (s 20). Ometi keeldub Taavet oma võimu kasutamast selleks, et kiirendada enda tõusmist kuningatroonile. Jumala kutsumine pidi täituma Jumala valitud ajal ja viisil.
Paljud kristlikud juhid on oma positsiooni ja meelevalda kasutanud õigete eesmärkide teostamiseks, aga valel ajal ja viisil. Millal on siis õige võtta asjade käik enese kätte? Ka siin ei ole lihtsaid vastuseid. Ometi näitab Taaveti käitumine selles loos, et see, milline on meie süda, on kõige olulisem. Taaveti otsus, mis oli tehtud halastusest ja austuses, avas tee rahule ning Jumala ajastusele.
Selle kommentaari autor: John Harris