“Kuigi ta oli rikas, sai teie pärast vaeseks, et teie saaksite rikkaks tema vaesusest…” (2Kr 8:9)

Psalm 112 ütlev, et need, kes kardavad Jumalat ning tunnevad heameelt Tema käskudest, leiavad elu ja valguse, turvalisuse, austuse ja õnnistuse. Jumal tuleb ligi neile, kes teevad head; kurjus aga on ligi neile, kes teevad kurja. Ometi ei ole see lõplik tõde. Näiteks Iiobi raamat räägib meile, et halvad asjad võivad juhtuda headele inimestele, ning et õigsus iseenesest ei garanteeri elus edu.

Teised psalmid aga hoiatavad, et ei maksa liiga tugevalt enda õigsusele toetuda. “ei ole kedagi, kes head teeb, mitte ühtainustki…” (Ps 14.2  vrd Ps 143:2)

Ka Uuest Testamendist leiame skeptitsismi noote, kui asi puudutab inimese õigsust ning sellest eeldatavat edukust (vt nt Rm 3:9-12).

Ometi pakub tänane psalm olulisi arusaamisi. On parem elada eetiliselt kui ebamoraalselt. Üldiselt sünnitab headus headust. Võrreldes nendega, kes elavad isekalt või ahnelt, on õige elu tulemuseks parem kogukond, ühiskond, viimselt parem maailm kõikide jaoks. Paljud nõustuvad ka sellega, et moraalne headus teeb inimesele enesele ja ka teistele rohkem head kui julm ja hoolimatu käitumine.

Neaid, keda psalm esile tõstab, iseloomustavad omadused, ida üldiselt kasutatakse Jumalat kirjeldades (nt Joel 2:13). Nad on armulised, halastajad ja õiglased; nad on helded ja jagavad neile, kes kannatavad puudust. On selge, et maailm, mis on täidetud selliste inimeste ja käitumisega on parem kui maailm mida valitseb halastamatus ja vägivald. 

Psalm 112 ja teised selle sarnased tõstavad esile eetilise elu vajalikkuse - eriti rikaste ja võimsate puhul. Ka meie ootame tänapäeval eeskujulikku käitumist oma valitsejatelt, ametnikelt ning inimestelt, kelle käes on võim. Alati me ei koge seda. Aga enamik on nõus, et maailm on parem paik, kui valitseb selline suhtumine.