Loe läbi alltoodud kirjakoht: Js 44:21-28
Jumal ei unusta Iisraeli21Tuleta seda meelde, Jaakob, ja sina, Iisrael, sest sa oled mu sulane: mina olen su valmistanud, sa oled mu sulane: Iisrael, ma ei unusta sind!
22Ma kaotan su üleastumised nagu pilved ja su patud nagu pilvituse. Pöördu minu poole, sest ma lunastan sinu!
23Hõisake, taevad, et Issand seda teeb, hüüdke, maa sügavused, rõkatage rõõmust, mäed, metsad ja kõik metsapuud, et Issand lunastab Jaakobi ja ilmutab Iisraelis oma au!
24Nõnda ütleb Issand, su lunastaja, kes sind emaihus on valmistanud: Mina olen Issand, kes kõik teeb, kes üksinda võlvis taeva, laotas maa - kes oli koos minuga? -
25kes teeb tühjaks valetajate tunnustähed ja muudab narrideks lausujad, kes tõrjub tagasi targad ja pöörab nende teadmised jõleduseks,
26aga kes kinnitab oma sulase sõna ja viib täide oma käskjalgade nõu, kes ütleb Jeruusalemmale: „Sinus hakatakse elama!” ja Juuda linnadele: „Teid taastatakse, ma ehitan üles teie varemed!”,
27kes ütleb sügavikule: „Kuiva! Ma lasen su jõed kuivada!”,
28kes ütleb Kooresele: „Mu karjane!” Tema viib täide kõik, mida ma tahan, ja ütleb Jeruusalemmale: „Sind ehitatakse üles ja rajatakse tempel!”
Tänases tekstis kõnetab Jumal prohveti suu läbi oma rahvast, öeldes: tuleta meelde, et “sina oled minu sulane” ja lisab kohe: “ma ei unusta sind!” (s 21). Jumala rahvas ja kõik mis nendega sünnib on Jumala pideva tähelepanu all. Rahval võib see meelest minna ning rasketes olukordades võivad nad uskuma hakata, et Jumal on nad unustanud, kuid Jumala silm ega süda ei pöördu neist hetkeksi eemale.
Rahvast kutsutakse oma tähelepanu Jumalale keskendama. On ju sageli nii, et kui meile tundub, et Jumal on kaugel või arvame, et Tema on meid maha jätnud, siis läheb meie fookus rohkem ümbritsevale elule ja selle väljakutsetele. Siis unustame Jumala ja võime üleni takerduda maistesse võitlustesse. Aga Jumal ei unusta oma rahvast, sest Tal on suur päästeplaan ja Ta tahab et Tema rahvast seda mõistaks.
Tänases tekstis kinnitab Jumal prohveti suu läbi seda päästeplaani, kutsudes kogu loodut kaasa selle üle rõõmustama - sest Jumal tahab ilmutada oma au selle rahva keskel. Ta meenutab oma rahvale, et Tal on kogu meelevald ja vägi neid päästa - Ta on võimas ja vägev Looja, Jumal, kes tegi maa ja taeva ja kelle ees kogu inimlik tarkus osutub narruseks (s 24-25). Veelgi enam - Tema on see, kes on selle rahva loonud, kes on ta “emaihus valmistanud” - nad on algusest peale olnud Tema plaanis olulised.
Milline sõnum vangipõlve pimeduses elavale rahvale! Rahvale, kelle patud ja Jumalast ära pöördumine oli nad viinud peaaegu täielikku hukkumisse. Rahvale, kelledest paljud arvasid, et Jumal on nad lõplikult ja õigusega unustanud. See Jumal, kes neile karistuse tõi, ütleb nüüd midagi ootamatut: “ Ma kaotan su üleastumised nagu pilved ja su patud nagu pilvituse!” (s 22). Ta ütleb, et kõik on andeks antud ja kutsub rahvast taas Tema poole pöörduma!
Kes meist ei teaks seda kirjeldamatut tunnet, kui peale sügavat ja pöördumatut eksimust öeldakse korraga: see on andestatud! Lõplikult, unustatud! Andestuse keskmes on aga Jumala kutse: pöördu minu poole tagasi!, vaata oma Jumalale! Sest Tema tahab teha vägevaid asju sulle ja sinu kaudu.
Seesama Jumala kutse kõlab läbi paljude Piibli kirjakohtade täna ka igaühele meie hulgast, kes arvab, et Jumal on ta unustanud ega hooli temast. Piiblis on nii palju võrdpilte: veripunasest saab lumivalge (Js 1:18), patud heidetakse mere sügavusse (Mi 7:19), andestus on kui avatud allikas (Sk 13:1). Andeksandmine on tõeline, üleni puhastav pesemine, Jeesuse veri peseb meid täiesti puhtaks (1Jh 1:9). Järgigem siis Jumala kutset, uskudes Tema tõotust ning lubagem rõõmul tulvata südamesse!
Selle kommentaari autor: APÜ