Loe läbi alltoodud kirjakoht: Js 49:1-13
Teine laul Jumala sulasest1Kuulge mind, saared, ja pange tähele, kauged rahvad! Issand on mind kutsunud emaihust, alates mu emaüsast on ta nimetanud mu nime.
2Ta tegi mu suu vaheda mõõga sarnaseks, peitis mind oma käe varju alla; ta tegi mind teravaks nooleks, talletas mind oma nooletupes.
3Ja ta ütles mulle: Sina, Iisrael, oled mu sulane, kelle läbi ma ilmutan oma au.
4Aga mina ütlesin: Ma olen asjata vaeva näinud, kulutanud oma jõudu kasuta ja tühja. Ometi on mu õigus Issanda käes ja mu töötasu on mu Jumala juures.
5Ja nüüd ütleb Issand, kes mind emaihust alates on valmistanud enesele sulaseks, et tuua Jaakob tagasi tema juurde ja koguda Iisrael tema juurde - sest ma olen Issanda silmis austatud ja mu Jumal on mu tugevus -,
6ta ütleb: Sellest on vähe, et sa mu sulasena taastad Jaakobi suguharud ja tood tagasi Iisraeli jäägi: ma panen sind paganaile valguseks, et mu pääste ulatuks ilmamaa ääreni.
7Nõnda ütleb Issand, Iisraeli lunastaja, tema Püha, täiesti põlatule, rahvaste poolt jälestatule, valitsejate sulasele: Kuningad näevad seda ja tõusevad püsti, ja vürstid kummardavad Issanda pärast, kes on ustav, Iisraeli Püha pärast, kes sind on valinud.
Siioni taastamise tõotus8Nõnda ütleb Issand: Ma olen sind kuulnud hea meele ajal ja aidanud päästepäeval; ma olen sind hoidnud ja pannud rahvale seaduseks, taastama maad, jagama laastatud pärisosi,
9ütlema vangistatuile: „Minge välja!”, pimeduses olijaile: „Tulge valguse kätte!” Nad saavad teede ääres karja hoida ja neil on karjamaa kõigil küngastel.
10Ei ole neil nälga ega janu, neid ei pista palavus ega päike, sest nende peale halastaja juhib neid ja talutab nad veeallikate juurde.
11Ma teen kõik oma mäed teeks ja mu maanteed on kõrged.
12Vaata, nad tulevad kaugelt. Ennäe, ühed põhja ja lääne poolt, teised Siinimimaalt.
13Hõisake, taevad, ja ilutse, maa, mäed, rõkatage rõõmust, sest Issand trööstib oma rahvast ja halastab oma viletsate peale!
Alates 49.peatükist on Jesaja sõnumi rõhuasetus päästmisel. Jumala plaan oma rahva jaoks on olnud alati see, et nad oleksid tema tunnistajad tervele maailmale (s 6, 1Ms 22:18). Iisraeli kutsumine oli saada paganaile valguseks ja viia pääste maailma äärteni (s 6). Iisrael aga ei teinud seda.
Apostel Paulus selgitab seda oma rahvale järgmiselt : “„Rahvahulki nähes muutusid juudid väga kadedaks ja vaidlesid pilgates vastu Pauluse sõnadele. Paulus ja Barnabas aga ütlesid avalikult: „Meie kohus oli rääkida Jumala sõna esiteks teile, aga et teie selle enesest ära tõukasite ega arva end igavest elu väärivat, siis vaata, me pöördume paganate poole. Sest nõnda on meid Issand käskinud: „Ma olen su pannud paganate valguseks, et sa oleksid päästeks ilmamaa otsani.” Seda kuuldes rõõmustasid paganad ja ülistasid Issanda sõna ning said usklikuks, nii palju kui neid oli määratud igaveseks eluks.“ (Ap 13:45-48).
Sadu aastaid enne kõlanud Jesaja sõnumist leiame palju sarnaseid, saabuva Messiaga seotud viiteid. Ta on “Issanda silmis austatud” (s 5), Ta on pandud rahvale seaduseks (s 8) ja “paganaile valguseks”. Tema pääste ulatub maa äärteni; vangid saavad vabaks ja pimedas olijad näevad valgust. Ka Paulus kasutab Jesaja sõnumit 2Kr 6:2 - kus ta räägib “pääste päevast”.
Prohevtisõna võib täituda mitmel viisil. Jumal ei hülga oma rahvast, vaid viib nad peale pikka vangipõlve tagasi nende omale maale. Kaasajal oleme saanud hämmastusega jälgida nende prohvetisõnumite täitumisest praeguse Iisraeli keskel - Jumal toob Iisraeli tagasi nende maale kõigist maailma äärtest.
Selle prohveteeringu kõige tähelepanuväärsem täitumine sai tõeks Jeesuse elus, surmas ja ülestõusmises. Tema pääste ulatus hõlmas kogu inimkonda - Jeesus tuli inimesi vabastama patu orjusest ning tooma valgusesse need, kes ekslevad pimeduses. Jeesus on see, kes viib pärale, päästes igaveseks oma rahva - kõik need, kes valivad uskuda ja usaldada Teda.
Samamoodi kui Iisrael, on meid täna kutsutud kuulutama päästesõnumit neile, kes on pimeduses. See oli Jeesuse suur läkituskäsk kõikidele oma jüngritele, enne kui Ta taevasse võeti
Samamoodi võime ka meie saada diskvalifitseeritud olemaks Jumala saadikud või teenrid – siis kui hoiame enesele head sõnumit Jumala päästeplaanist. Või kui lubame millelgi tulla vahele nii, et Jumala päästesõnumi kuulutamine meie läbi saab takistatud. Need, kes kuulutavad ei pruugi kohe näha suuri tulemusi. Nende kogemus võib olla pigem selline nagu kirjeldab Jesaja: “Ma olen asjata vaeva näinud, kulutanud oma jõudu kasuta ja tühja.” Aga prohvet ei lase end sellest heidutada, vaid lisab kohe: “Ometi on mu õigus Issanda käes ja mu töötasu on mu Jumala juures.” (s 4) Ehk vilja nägemine või mitte nägemine ei ole peamine. Peamine on täita seda milleks Jumal meile on elu andnud ( s 1). Ja kui oleme ise kogenud valguses ja vabaduses käimise õnnistust - kuidas saaksimegi siis sellest mitte kuulutada teistele?
Selle kommentaari autor: APÜ