Loe läbi alltoodud kirjakoht: Js 59:1-21
Iisraeli patutunnistus1Vaata, Issanda käsi ei ole päästmiseks lühike ega ole ta kõrv kuulmiseks kurt,
2vaid teie süüteod on teinud vahe teie ja teie Jumala vahele, teie patud varjavad tema palge teie eest, sellepärast ta ei kuule.
3Sest teie käed on rüvetatud verega ja teie sõrmed süüga, teie huuled väidavad valet, teie keel kõneleb kõverust.
4Ükski ei süüdista õiglaselt ja keegi ei lähe kohtusse tõe nimel: loodetakse tühja peale ja räägitakse valet, sigitatakse pahandust ja sünnitatakse kurjust.
5Nad hauvad mürkmao mune ja koovad ämblikuvõrku; kes sööb nende mune, see sureb, ja katkivajutatust poeb välja rästik.
6Nende lõngad ei kõlba riideks ja nad ei saa endid katta oma tegudega; nende teod on nurjatud teod ja nende kätes on vägivallatöö.
7Nende jalad jooksevad kurja poole ja nad tõttavad valama vaga verd; nende mõtted on nurjatud mõtted, nende teedel on rüüstamine ja hävitus.
8Rahu rada nad ei tunne ja õigust ei ole nende jälgedes; nad teevad oma teerajad kõveraiks, ükski, kes käib nende peal, ei tunne rahu.
9Sellepärast on õigus meist kaugel ja õiglus ei ulatu meieni; me ootame valgust, aga vaata, on pimedus, me ootame valgusekuma, aga käime pilkases pimedas.
10Me kobame seina pimedate sarnaselt, kobame otsekui silmitud; keskpäevaajal me komistame nagu hämarikus, elujõuliste keskel oleme otsekui surnud.
11Me kõik mõmiseme nagu karud ja kudrutame tuvide sarnaselt; me ootame õigust, aga seda ei ole, päästet, aga see on meist kaugel.
12Sest meie üleastumisi sinu ees on palju ja meie patud tunnistavad meie vastu, sest meie üleastumised on meiega kaasas ja me tunneme oma süütegusid:
13vastuhakk ja Issanda salgamine ning loobumine käimisest meie Jumala järel; kõned rõhumisest ja ärataganemisest, valelike sõnade väljamõtlemine ja südamest kuuldavale toomine.
14Õiglus on tagasi tõrjutud ja õigus seisab kaugel, sest tõde komistab tänaval ja ausus ei saa sisse tulla.
15Nõnda on tõde kadunud ja kes loobub kurjast, laseb ennast paljaks riisuda. Issand nägi seda ja see oli tema silmis paha, et õigust ei olnud.
16Tema nägi, et ei olnud ühtegi meest, ja imestas, et ei olnud ühtegi vaheleastujat. Siis aitas teda ta oma käsivars ja teda toetas tema õigus.
17Ta pani enesele selga õiguse otsekui soomusrüü, ja päästekiivri pähe; ta riietus kättemaksuriietesse ja kattis ennast püha vihaga otsekui ülekuuega.
18Missugused on teod, niisugune on tasu: viha oma vastaste vastu, kättemaks oma vaenlastele, ta maksab saartele kätte.
19Siis kardetakse õhtu pool Issanda nime ja päikesetõusu pool tema auhiilgust, sest ta tuleb otsekui paisutatud jõgi, mida Issanda tuul edasi ajab.
20Aga Issand ütleb: Siionile, üleastumisest pöördujale Jaakobis, tuleb lunastaja.
21Ja niisugune on mu leping nendega, ütleb Issand: Minu Vaim, kes on su peal, ja minu sõnad, mis ma olen pannud sulle suhu, ei lahku sinu suust ega sinu järglaste suust ega sinu järglaste järglaste suust, ütleb Issand, nüüdsest ajast alates ja igavesti.
Õige prohveti esmane ülesanne oli otse ja kartmatult paljastada rahva patt ja ülekohus ning juhtida ta õigele teele – teisiti ei saa olukord paraneda. Kui haige tahab arstilt abi saada, peab ta kõigepealt oma häda tundma, siis minema vastuvõtule, nõustuma diagnoosiga ja alluma ravile. Nii on see ka suhtes Jumalaga.
Peatüki sisu areneb järgmiselt: s 1-3 on süüdistused suunatud otse kuulajaile (“teie”), s 4-8 on need üldisemad (“nemad”). Teises osas tunnistatakse kõigepealt “meie”-vormis oma haletsusväärset olukorda, seejärel patte. Lõpuks räägitakse Issanda abist: vaenlased ei pääse karistusest oma tegude eest, ent üleastumisest pöördujaile tuleb lunastaja.
Kõigepealt esitatakse meile probleem või “haiguse kirjeldus”: Jumala pääste viibib ja palvetele ei tule vastuseid. Miks? Kas Jumal ei kuule, ei taha või ei suuda aidata? Vastus või “diagnoos” on selge ja ügemõtteline: asi pole Jumala tahtmises, vaid inimeste ülekohus ja patt lahutab inimesed Jumalast ja seega ka Tema abist. Verevalamine, rüüstamine ja hävitus on tavalised asjad, kohtud on erapoolikud, kurjus võimutseb igas vormis. Piibli sõnum ei ole selles osas vananenud - samasugused asjad sünnivad meie ajal ja maailmas ja lahutavad samamoodi inimesi Jumala abist.
Jumala valitud rahva eksimuste kirjeldamisel on kasutatud mitmeid väga ilmekaid metafoore, mis omakorda näitavad, et valides kurja on inimesed ise avanud ukse selle võimutsemisele ja levikule. Mürkmao munade haudumist võib mõista kui kurje kavatsusi, munade “söömist” aga nende kavatsuste elluviimist ja “katkivajutamist” omakorda kurjade tegude ilmsikstulekuna (afäärid, skandaalid). Tuvi kudrutamine (s 11) viitab kaeblemisele raskes olukorras.
Siioni häbi(tegude) järel, mida kirjeldasid ka eelnevad peatükid, on tema endist seisust võimalik taastada vaid Jumala enese sekkumise läbi. On hämmastav, et Jumal ei leia mitte kedagi (!), kes Tema poolel oleks ( s 16), vaid Teda innustab ta enese püha viha ja täielik kompromissitus kurjuse vastu (s 15-16).
Jumala tegutsemises on selgelt nähtav lähtumine lepingust. “Missugused on teod, niisugune on tasu” (s 18). Jumalal ei ole puudu ei jõust ega nõust. Hämmastav on siin aga salm 17, milles tunneme ära Uues Testamendis mainitud ja uues lepingus olevale Jumala rahvale igapäevaseks võitluseks antud sõjavarustuse Ef 6:13-17. Näeme, et Jumal mitte ainult ei anna seda kui vahendit oma rahvale, vaid kasutab seda siin ka ise. Kogu sõjavarustust kaetakse Jumala püha vihaga, mis on suunatud võimutseva kurjuse vastu. Tema taoline võimas sekkumine toob rahva keskele tagasi jumalakartuse (s 19), ning edaspidi räägitakse neist, kes on pöördunud ära ülekohtust, rahvast, kes on teinud meeleparanduse. See on suureks julgustuseks kõikidele ka täna - ei ole vahet, kui sügavale keegi on langenud, Jumala viha kurjuse suhtes pole muutunud, aga Tema arm annab võimaluse leida lepitus ja taastada lepingusuhe.
Peatüki viimastes salmides tõusevad esile järjest selgemad viited Messiale (s 20): Tema kaudu tuleb Jumala abi ja õigus, Temalt tuleb sõjavarustus (s 16, 17), Tema on lunastaja (s 20), Tema teeb uue lepingu üleastumisest pöördujatega. Lõpuks antakse imeline tõotus, mis on praegu meie päralt: Jumala Vaim ja sõnad, mis on “sinu peal” (ainsuses!) ei lahku enam, vaid on meie ja meie laste peal igavesti.
Kurjus ja ülekohus ei ütle viimast sõna, see saab võimutseda vaid ajutiselt. Viimane sõna on Jumalal.
Selle kommentaari autor: APÜ