Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hs 1:15-28
Nägemus Issanda auhiilgusest15Siis ma vaatasin olevusi, ja ennäe, olevuste kõrval, igas neljas esiküljes, oli maas üks ratas.
16Rataste välimus ja nende tegumood: need helkisid nagu krüsoliit ja kõigil neljal oli ühesugune kuju. Need olid välimuselt ja tegumoelt, nagu oleks ratas olnud ratta sees.
17Liikudes nad läksid neljas eri suunas, liikudes nad ei pöördunud.
18Ja nende rattapöiad olid kõrged ning kohutavad; ja sel nelikul olid rattapöiad ümberringi täis silmi.
19Ja kui olevused liikusid, siis liikusid rattad nende kõrval; ja kui olevused tõusid maast üles, siis tõusid üles ka rattad.
20Kuhu vaim iganes läks, sinna läksid needki, sinna, kuhu vaim tahtis minna. Rattad tõusid üles samuti kui nemad, sest rattais oli olevuste vaim.
21Kui olevused liikusid, siis liikusid nemadki, ja kui need seisid, siis seisid nemadki; kui olevused tõusid maast üles, siis tõusid selsamal kombel ka rattad, sest rattais oli olevuste vaim.
22Ja olevuste peade kohal oli midagi taevalaotuse taolist, kohutav nagu jää, mis oli välja laotatud ülal nende peade kohal.
23Ja laotuse all olid nende tiivad üksteise poole välja sirutatud; igaühel oli kaks tiiba oma keha katmiseks.
24Kui nad liikusid, siis ma kuulsin nende tiibade kahinat otsekui suurte vete kohinat, otsekui Kõigevägevama häält, müristamise kaja - otsekui sõjaleeri kära. Kui nad seisid, siis nad lasksid oma tiivad longu.
25Ja hääl kuuldus taevalaotuse pealt, mis oli nende peade kohal; kui nad seisid, siis nad lasksid oma tiivad longu.
26Ja nende peade kohal oleva taevalaotuse peal oli midagi, mis paistis safiirikividena, midagi aujärje sarnast. Ja selle aujärje sarnase peal, ülal selle peal, oli keegi, kes oli välimuselt inimese sarnane.
27Ja ma nägin otsekui hiilgavat metalli, pealtnäha nagu tuld, millel oli kuma ümber, ülalpool sellest, mis paistis olevat ta niuded; allpool sellest, mis paistis olevat ta niuded, nägin ma pealtnäha nagu tuld ja sellel oli kuma ümber.
28Otsekui vikerkaare paiste, mis vihmapäeval on pilvis, oli kuma paiste ümberringi. See oli Issanda auhiilguse ilmutuse paiste! Ja kui ma seda nägin, siis ma langesin silmili maha ja kuulsin häält, mis kõneles.
Kuidas sinu kujutluspilt sobis Hesekieli nägemusega? Võibolla pole sa kunagi proovinudki Jumalat ette kujutada, vaid pigem mõtelnud teise käsu peale, ning sulle oli raske ka avaküsimusele vastata. Või meenus sulle kuulus Michelangelo maal, Sixtuse kabelis, Roomas, kus habetunud Jumal puudutab noorusliku Aadama sõrmi? Seesama pilt, on kujundanud suuresti läänemaailma jumalapilti: vananev jumalus andmas volitusi üle elujõust pakatavale noorele inimesele. Võibolla on su jumalapilti kujundanud järgmised Piibli kirjakohad peale Hesekieli - Taanieli 7 või Ilmutuse 1 ptk (Kristusest): lõõmav tuli, kirkalt sätendav hiilgus, miljonite valguskaarte läbistamatu hõõgus...siin on palju enam seda mida sa ei näe, kui seda mida näed. Aga kõik see on ikkagi kaugel Jumalast enesest: see on ainult “Issanda ilmutuse auhiilguse paiste” (s 28)! Jumalat ei ole kuidagi võimalik taandada meie piiratud kujutlusvõime piltidesse.
Hesekieli nägemus jutustab meile tegelikult palju enam Jumalat ümbritsevast keskkonnast, sellest hämmastavast ja imetlusväärsest “kaarikute troonist” (kuigi see ei sarnane ühelegi kaarikule, mis iial on ehitatud). Tohutu lõõmav tuli, mitmenäolised ja -tiivulised inimese ja looma kujulised olendid, güroskoopilised, lõikuvad rattad täis silmi; tohutu kristalne pind ja pimestav safiiridest troon. Proovi neid olevusi joonistada ja vaata mis välaj tuleb. Või proovi kujutleda kuidas nad suunda muudavad ilma pööramata. Juba nende ümbrus käib üle meie arusaamise ja see kõik peaks ohjes hoidma igasuguse kiusatuse muuta Jumalat inimesesarnaseks või “tuua” ta samale tasandile - nii nagu seda sageli teeme, suhtudes Temasse liigse familiaarsusega, (mõnikord isegi oma lauludes) ignoreerides tema hämmastavat auhiilgust.
Kõigest kirjeldatust hoolimata peitub selle peatüki kõige silmapaistvam osa esimeses kahes salmis. Jeruusalemm on vallutatud, tempel paljaks riisutud ning paljud elanikud asumisele viidud ( 1Kn 24:10-17). Jumala maapealne asupaik on rüvetatud ja tema rahvas vangi viidud. Ja ikkagi, tuhandeid kilomeetreid eemal, okupeerija impeeriumi ääremaal, selles näiliselt jumalast hüljatud maanurgas ilmutab Jumal korraga, et ta ei ole oma rahvast mahajätnud, teda ei saa piirata vaid Jeruusalemmaga! Kuigi see nägemus on hingemattev ja sellele järgnev kutsumine hirmutav, pole Jumal kindlasti oma rahvast maha jätnud. Ei siis, ei praegu, ega tee seda ka iial!
Selle kommentaari autor: Philip Johnston