Taavet näitab ette, kuidas “Jumalale Jumalast rääkida”; kuidas Teda unikaalse Jumalana palves ülistada (s 8,10), Jumalana, kes väärib kogu maailma kiitust (s 9), kes päästab ja kaitseb (s 2); armastab ja andestab (s  5), ning on kõige rõõmu allikas (s 4); kes kuuleb ja vastab (s 7) ning armstab ja vabastab (s 13). Taaveti sõnad ei ole külmad, formaalsed, õpikust mahaloetud tõdemused, vaid need on tulised sõnad, sündinud Jumala imeliste tegude ja toimimise kogemisest (s 13). 

Taoline ülistus, täis rahulolu ja kirge, on piibelliku jumalakummardamise keskmes. Taavet on Issandast kütkestatud ning kuulutab ilma igasuguse ülbuseta oma usaldusest ja pühendumisest (s 2), jätkuvast palves (s 3,4) ning kindlast kuuletumisest (s 11). Jumala suuruse meenutamine enesele  on väga hea positsioon alustamiseks. Sest kui palju enam mõistame sellest kõigest täna, seistes teispool risti?

Kui Taaveti ülevoolav palve on meile mudeliks, siis on seda ka tema enesetundmine. Pane tähele kui alandlikult tunnistab ta enda vajadust Jumala järele, ning kkuidas väljendab sügavat pühendumist üksnes Issandale. Ta räägib täiesti avatult sellest, et on vaimus vaene (s 1), sulase positsioonil (s 2); et ta vajab Jumala halastust ja armu (s 6) ning teda on vaja õpetada (s 11). Eugene Peterson ütleb oma kommentaaris, et kogu oma õpetatuse, enesetundmise ja arengu juures ei tea inimene, kuidas oma elu elada. Taaveti taoline enesemõistmine on aga kohane ja sobiv viis läheneda Jumalale.

Alles siis kui Taavet on väljendanud oma rõõmu ja pühendumist järgneda Issandale (s 11,12), tooba ta esile ka oma palve. Talle seisavad vastu inimesed, kes ei hooli Jumalast ( s 14). Aga see Jumala sulane ei otsi isiklikku turvalisust, vaid et Jumala nimi saaks austatud  igas olukorras (s 17).