Mõeldes eelmise lõigu metafooridele sõjamehest, atleedist ja põllumehest (2Tm 2:4-6), võib tekkida oht, et unustatakse Jumala arm ning kõige olulisemana tõuseb esile inimlik pingutus. See  omakorda võib vormuda teatavaks eneseabi programmiks, raskeks võitluseks inimese enda jõuvarude najal, mida saadab uskumus, et meie lõpliku pääsemise otsustab see, kui palju suudame pingutada. Taoline seisukoht on aga absoluutses vastuolus Pauluse kui Jumala armu apostli kuulutsega.

Uus Testament õpetab täiuslikku tasakaalu Jumala armu ning pühendunud jüngerluse vahel: meie enesedistsipliin avab ukse ja teeb ruumi Jumala Püha Vaimu igapäevasele tööle meie südames- ja see toob esile meie olemuse muutumine. Tegelikuks peamõtteks ja võtmefraasiks on siin “Olgu sul meeles Jeesus Kristus” (s 8, s 11-13). Meeles tuleb pidada ja keskenduda mõlemale: sellele, mida Jeesus on meie eest teinud ning kutsele, millega Ta on meid kutsunud.

Paulus annab meile neis salmides äärmiselt lühikese kokkuvõtte evangeeliumist, mida ta kuulutab. Selles on kolm osa: Jeesus on Kristus, Jumala võitu, Messias; Ta äratati surnuist (mis tähendab, et Ta ka suri); Ta pärineb Taaveti soost. Samalaadset kokkuvõtet mainib Paulus veel vaid Rm 1:3-4. Võib olla, et Paulus tahtis kinnitada Timoteost (ja ka meid), juhtides tema tähelepanu sellele, mis teda ennast kinnitas tema katsumustes: sellele, et Jumal on oma tõotused juba täitnud.

Pauluse ahelad muudavad tema jaoks kontrastina veel suuremaks Jumala sõna piiramatuse (9). Kuigi tema on ahelais, saab Jumala sõna ikkagi kuulutatud - teiste kristlaste vahendusel. Samamoodi näeb ta enda kannatusi nende taustal, kes on valitud- ehk nende kõikide, kes evangeeliumi kuulutuse kaudu on usule tulemas tulevikus.

Järgnevates salmides on arvatavasti tegu väga vana kristliku hümniga, mis keskendub uskuja tulevikule ning oodatavale auhiilgusele. Hümni kõik neli salmi kirjeldavad tulevikku, mille auhiilgus kompenseerib mitmekordselt käesolevad kannatused.

“Koos kristusega suremine” viitab kristlase samastumisele Kristuse surma ja ülestõusmisega, ning ristimisele, mis on selle protsessi väliseks märgiks (Rm 6:8).

Püsimajäämiseks kannatuste läbimisel (s 10, s 12) on kristlasele kinnituseks Kristuse võit, mis on juba saavutatud ning kindlustab võidu ka kannatuses olijale. Sama mõtet kordab Paulus ka Rm 8:17. 

Hoiatus Jeesuse salgamise eest aga lähtub Jeesuse enda hoiatusest Mt 10:33.

Kogu hümn tervikuna on olemuselt väga kinnitav, öeldes, et Kristuse ustavus uskuja suhtes ei ole sõltuv inimese suutlikkusest Talle ustavaks jääda, sest Kristus ei saa toimida enda jumaliku loomuse vastu.

Selle kõigega soovis Paulus kinnitada Timoteost, kuid samamoodi on see kinnituseks ka meile praegusel ajal.