Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 3:22-39
Joab tapab Abneri22Ja vaata, Taaveti sulased ja Joab tulid rüüsteretkelt ning tõid endaga kaasa palju saaki; Abner ei olnud aga enam Taaveti juures Hebronis, sest Taavet oli lasknud tal minna ja ta oli rahus ära läinud.
23Kui Joab ja kogu sõjavägi, kes oli koos temaga, jõudis pärale, siis jutustati Joabile ja öeldi: „Abner, Neeri poeg, tuli kuninga juurde, aga tema laskis tal minna ja ta läks rahus.”
24Siis läks Joab kuninga juurde ja ütles: „Mis sa oled teinud? Vaata, Abner tuli sinu juurde! Mispärast sa lasksid ta minema, et ta võis vabalt ära minna?
25Sa ju tunned Abnerit, Neeri poega! Muidugi tuli ta sind petma ning uurima su minekuid ja tulekuid, et saada teada, mida sa iganes teed.”
26Ja Joab läks Taaveti juurest välja ning läkitas käskjalad Abnerile järele ja need tõid ta tagasi Sira veehoidla juurest; aga Taavet ei teadnud seda.
27Ja kui Abner tuli tagasi Hebronisse, siis Joab viis ta kõrvale, keset väravat, et temaga segamatult rääkida; aga seal pistis Joab temale kõhtu, nõnda et ta suri - Joabi venna Asaeli vere pärast.
28Kui Taavet pärast sellest kuulda sai, ütles ta: „Mina ja mu kuningriik oleme Issanda ees igavesti süütud Neeri poja Abneri vere pärast.
29Tulgu see Joabi pea peale ja kogu ta isa soo peale, ja ärgu kadugu Joabi soost voolusega mees, pidalitõbine, karguga käija, mõõga läbi langeja ja leivapuuduses olija!”
30Nõnda tapsid Joab ja tema vend Abisai Abneri, sellepärast et too oli surmanud nende venna Asaeli tapluses Gibeoni juures.
31Aga Taavet ütles Joabile ja kogu rahvale, kes oli tema juures: „Käristage oma riided lõhki, pange kotiriided vööks ja leinake Abneri pärast!” Ja kuningas Taavet ise käis surnuraami taga.
32Ja kui nad matsid Abneri Hebronisse, tõstis kuningas häält ja nuttis Abneri haua juures; ka kogu rahvas nuttis.
33Ja kuningas laulis Abneri pärast nutulaulu ning ütles: „Kas pidi Abner surema jõleda surma?
34Ei olnud su käed seotud ega jalad vaskahelaisse pandud. Nii nagu langetakse kurjategijate ees, nõnda langesid sina.” Ja kogu rahvas nuttis tema pärast veel enam.
35Ja kogu rahvas tuli Taavetile leiba pakkuma, sest oli ju alles päev; aga Taavet vandus, öeldes: „Jumal tehku minuga ükskõik mida, kui ma enne päikeseloojakut maitsen leiba või midagi muud!”
36Kui kogu rahvas sellest teada sai, siis oli see nende meelest hea, nõnda nagu kõik, mis kuningas tegi, oli hea kogu rahva silmis.
37Ja kogu rahvas ning kogu Iisrael sai sel päeval teada, et kuningal ei olnud osa Neeri poja Abneri surmamises.
38Ja kuningas ütles oma sulastele: „Kas te ka teate, et täna langes Iisraelis üks vürst ja suur mees?
39Mina olen aga praegu nõder, kuigi võitud kuningas, ja need mehed, Seruja pojad, on minust tugevamad: Issand maksku kätte kurjategijale ta kurjust mööda!”
Kui Joabi tegu ähvardas vallandada uue vennatapu tsükli, siis oli Taavetil tarkust oma käitumisega rahvas rahustada. Taavet oli aumees – ta ei tõstnud kätt mehe vastu, kes oli tulnud pakkuma lepingut, kuigi ta teadis, milline Abner oli. Taavet suutis teda usaldada, Joab seevastu mitte (s 23-27).
Kuulnud, et Abner oli käinud Taaveti juures, otsustasid Abisai ja Joab Abneri tappa oma venna Asaeli pärast. See on üks näide sellest, kui tugevad olid perekonnasidemed Lähi-Idas ning kuhumaani nende kaitsimine võis viia.
Taavet mõistis, et kui ta tapaks mehe, kes esindab Iisraeli, ei hakkaks rahvas teda kunagi austama ega oleks nõus temaga liituma. Ta kohtles Abnerit aupaklikult ning kui Joab oli ta tapnud, kuulutas Taavet väga selgelt, et tal ei olnud selles tapatöös mingit osa ning Taaveti süütust rõhutatakse tekstis korduvalt.
Lisaks sõnadele, osutas Taavet ka oma käitumisega, et tema soov polnud Abnerit tappa. Kui ta sai teada Abneri surmast, oli ta kohkunud ning riietus leina märgiks kotiriidesse. Ka käskis ta Joabil ja tolle meestel avalikult leinata samamoodi kotiriides. Huvitav, milliseid mõtteid ja tundeid see käsk Joabis tekitas? Kõigele lisaks komponeeris Taavet Abneri auks kaebelaulu ning nuttis tema pärast suure häälega kogu rahva nähes. Samamoodi oli Taavet leinanud ka kuningas Sauli.
Kõik see, mida Taavet tegi, aitas kaasa rahva rahunemisele ja kindlustas talle rahva poolehoiu, sest rahvas mõistis ja uskus, et Abenrit ei surmatud Taaveti käsul, vaid et Joab ja Abisai olid toimnud omal algatusel.
See, kes Abneri surmast kõige enam kasu lõikas oli Joab, kelle positsiooni sõjaväepealikuna Abner enam ohustada ei saanud. Taavetile tõi Abneri surm tegelikult kahju - oli Abner ju Taaveti kuningaks saamise kampaania juht. Taavet küll needis Joabi soo, kuid ta ei karistanud ei Joabi ega Abisaid muul viisil. Karistamise jättis ta Jumala ning oma poja Saalomoni hooleks (1Kn 2:5-6)
On küllalt inimesi, kellest ka meil on raske lugu pidada. On raske usaldada seda, kes on sind petnud ning olnud sinu vastane. Kuid kas ei peaks talle andma uut võimalust, kui ta soovib lepitust? Näiteks: kui me ei usalda narkomaani, kes püüab mõnuainetest vabaneda, või vanglast vabanenut, kes tahab uut elu alustada, siis me ei anna talle võimalust leida lepitust ning minevikust välja tulla. Siis oleme otsekui Joab, kes kahtlustab ega suuda usaldada – ning lõpptulemusena hävitame elu, mis oleks võinud muutuda. Või kui toetame või õhutame tüli, mis suguvõsas ammustest aegadest on inimesi üksteise vastu tegutsema pannud. Jeesus on meid kutsunud lepitusametisse ning Tema Püha Vaim saab anda meile tarkust käituda õigesti (lepitajana) ka väga keerulistes olukordades. Kui oleme õppinud usaldama Jumalat, siis julgeme usaldama ka inimesi ning suudame neile anda teise võimaluse.
Selle kommentaari autor: APÜ