Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 4:1-12
Iisboseti tapmine1Kui Sauli poeg kuulis, et Abner oli Hebronis surnud, siis läksid ta käed lõdvaks ja kogu Iisrael tundis hirmu.
2Ja Sauli pojal oli kaks meest röövjõukude pealikuiks: ühe nimi oli Baana ja teise nimi Reekab, beerotlase Rimmoni pojad benjaminlaste seast; sest ka Beerot loetakse Benjaminile kuuluvaks.
3Beerotlased olid aga põgenenud Gittaimisse ja nad elavad seal võõrastena tänapäevani.
4Joonatanil, Sauli pojal, oli jalust vigane poeg, kes oli viieaastane, kui Jisreelist tuli sõnum Sauli ja Joonatani kohta; siis võttis ta hoidja tema sülle ja põgenes, aga rutulisel põgenemisel juhtus, et laps kukkus maha ja jäi lonkama; ta nimi oli Mefiboset.
5Ja beerotlase Rimmoni pojad Reekab ja Baana läksid teele ja tulid Iisboseti kotta, kui päev oli palavaim ja ta magas oma lõunauinakut.
6Ja nad tulid sinna kotta sisse nagu nisu võtma, ja nad pistsid temale kõhtu; Reekab ja ta vend Baana ise pääsesid pakku.
7Olles tulnud kotta, kui Iisboset magas voodis oma magamiskambris, lõid nad tema surnuks ja raiusid tal pea maha; siis nad võtsid ta pea ja käisid kogu öö lagendiku teed.
8Ja nad tõid Iisboseti pea Taaveti juurde Hebronisse ning ütlesid kuningale: „Vaata, siin on su vaenlase, Sauli poja Iisboseti pea. Tema püüdis su hinge. Issand on täna Saulile ja tema järglastele kätte maksnud mu isanda kuninga pärast.”
9Aga Taavet vastas Reekabile ja tema vennale Baanale, beerotlase Rimmoni poegadele, ja ütles neile: „Nii tõesti kui elab Issand, kes on päästnud mu hinge igast hädast:
10selle, kes mulle kuulutas ja ütles: Vaata, Saul on surnud - ta oli enese silmis rõõmusõnumi tooja -, selle ma võtsin kinni ja tapsin Siklagis, tema, kellele oleksin pidanud andma teatetooja tasu,
11saati siis nüüd, kui õelad mehed on tapnud süütu mehe tema voodis ta oma kojas. Eks ma pea nüüd nõudma tema verd teie käest ja hävitama teid maa pealt?”
12Ja Taavet andis käsu noortele meestele ja need tapsid nad ära, raiusid neilt käed ja jalad ja poosid nad Hebroni tiigi äärde; aga Iisboseti pea nad võtsid ja matsid Hebronisse Abneri hauda.
Kättemaks tähendab kohtuotsust, karistust ja tasu ülekohtu eest. Aga kättemaks peab aset leidma koos õiglusega ja sellepärast kuulubki Piibli kohaselt kättemaks Jumalale. Kui paluda, et Jumal oleks tasuja, siis palume tegelikult, et Jumal lubaks õiglusel taas rajatud saada. Inimlik kättemaksu nõiaring ning omakohus tekitavad juurde vaid vigaseid ja surnuid. Siis makstakse kättemaksu eest kättemaksuga.
Iisraeli kuninga Sauli poja Iisboseti mõrvasid ta enda mehed, kes ilmselt arvasid, et vaenlase pea abil saavad nad osta endale Taaveti õukonnas uue positsiooni. Taavet mõistis, et need, kes on korra reetnud, võivad seda teha veelgi ning seepärast said kuninga tapjad ka surmaotsuse. Mõrvatud Iisboseti asetas Taavet hauda Hebronisse, samuti mõrvatud Abneri kõrvale. Sauli soo meeste lõpp oli julm. Järele jäi vaid vigane Mefiboset, Joonatani poeg, kellest tuleb uuesti juttu 9. peatükis. Siis, oma sõpruse pärast Joonataniga, tahab Taavet teha head Sauli järglastele.
Taavet oli pärimas kuningriiki, kus vägivald oli nii loomulik nähtus, et see oli inimestel veres. Sõjas osalevad rahvad, eriti aga kodusõjas osalevad - muutuvad karmideks, nende tundlikkus ja tunded nüristuvad õuduste tõttu. Joab ei kõrvaldanud Abneri mõrvamisega probleemi vaid pigem rajas stiili mida teised olid kärmed järgima. Iisosbeti, selle nõrga ning vähemõjuka tegelase mõrvamine jättis järele halva mõju. Sageli näeme alles liiga hilja, kes on meie tõelised sõbrad ning kui rumalad oleme ise olnud.
Taas kord tõuseb Taavet, peaaegu üksida, kõrgemale ennastteenivast reeturlikkusest ning tema reaktsioon sündmustele rajab kuningriigis aktsepteeritava käitumise alused. Kahetsusväärne aga on see, et Taavet ei tundnud end iial piisavalt tugevama, et võtta Joab vastutusele ning see “vigane” suhe põhjustas talle rohket tüli paljudel eelolevatel aastatel. Ometi hakkas tema seekordne vastus (nii nagu tema reaktsioon ka Sauli ja Abneri surmale) looma uut õhustikku mille inimesed viimaks ära tundsid ning ka vastu võtsid.
Kui tänapäeva juhid mingil alal julgevad avalikult võtta /tunnistada oma vastutust, pälvivad nad inimeste tunnustuse selle pärast, et on oma käitumises erandlikud. Taavet teadis, et ei olnud mõtet võita lahingut selleks, et viimselt kaotada sõda.
Kui tahame mingit eesmärki saavutada Jumala tahte ja ilmutuse kohaselt, ei pea me selleks teisi inimesi jalge alla tallama. Kui Jumal on meile midagi lubanud ja oma õnnistuse andnud, siis tuleb lihtsalt õiget aega oodata. See tuleb Jumala määratud ajal.
Selle kommentaari autor: APÜ