Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 5:1-25
Taavet saab kogu Iisraeli kuningaks1Siis tulid kõik Iisraeli suguharud Taaveti juurde Hebronisse ja rääkisid ning ütlesid: „Vaata, me oleme sinu luu ja liha.
2Juba varem, kui Saul oli veel meie kuningas, olid sina Iisraeli väljaviijaks ja tagasitoojaks. Sinule on Issand öelnud: Sina pead hoidma mu rahvast Iisraeli kui karjane ja sina pead olema Iisraeli vürst!”
3Ja kõik Iisraeli vanemad tulid kuninga juurde Hebronisse ning kuningas Taavet tegi Hebronis Issanda ees nendega lepingu; siis nad võidsid Taaveti Iisraeli kuningaks.
4Taavet oli kuningaks saades kolmkümmend aastat vana; ta valitses nelikümmend aastat.
5Hebronis valitses ta Juuda üle seitse aastat ja kuus kuud; ja Jeruusalemmas valitses ta kolmkümmend kolm aastat kogu Iisraeli ja Juuda üle.
Taavet vallutab Jeruusalemma6Kui kuningas läks oma meestega Jeruusalemma selle maa elanike jebuuslaste vastu, ütlesid need Taavetile: „Siia sisse sa ei pääse, sest pimedad ja lonkurid kihutavad su tagasi!” See pidi tähendama, et Taavet sinna ei pääse.
7Aga Taavet vallutas Siioni linnuse, mis nüüd on Taaveti linn.
8Ja Taavet oli sel päeval öelnud: „Igaüks, kes lööb jebuuslasi, tabagu veejuhtmes neid „lonkureid ja pimedaid”, keda Taaveti hing vihkab.” Sellepärast öeldakse: „Pime ja lonkaja ei pääse kotta.”
9Ja Taavet asus linnusesse ning nimetas selle Taaveti linnaks. Ja Taavet ehitas ümberringi linna, kantsist alates siselinna suunas.
10Ja Taavet läks üha vägevamaks, sest Issand, vägede Jumal, oli temaga.
11Ja Hiiram, Tüürose kuningas, läkitas Taaveti juurde saadikud seedripuudega, samuti puuseppi ja müürseppi; ja nemad ehitasid Taavetile koja.
12Taavet mõistis, et Issand oli kinnitanud tema Iisraeli kuningaks ja et ta oli ülendanud tema kuningriiki oma Iisraeli rahva pärast.
13Ja Taavet võttis veel rohkem liignaisi ja naisi Jeruusalemmast, pärast seda kui ta Hebronist oli tulnud; ja Taavetile sündis veelgi poegi ja tütreid.
14Ja need olid nende nimed, kes temale Jeruusalemmas sündisid: Sammua, Soobab, Naatan ja Saalomon;
15Jibhar, Elisua, Nefeg ja Jaafia;
16Elisama, Eljada ja Elifelet.
Taavet võidab vilistid17Aga kui vilistid kuulsid, et Taavet oli võitud Iisraeli kuningaks, siis läksid kõik vilistid Taavetit otsima. Kui Taavet seda kuulis, siis läks ta linnusesse.
18Ja vilistid tulid ning luusisid Refaimi orus.
19Taavet küsis siis Issandalt, öeldes: „Kas pean minema vilistite vastu? Kas sa annad nad minu kätte?” Ja Issand ütles Taavetile: „Mine, sest ma annan tõesti vilistid su kätte!”
20Siis tuli Taavet Baal-Peratsimi, ja Taavet lõi neid seal ning ütles: „Issand on murdnud mu vaenlased minu ees, otsekui oleks vesi läbi murdnud!” Seepärast pandi sellele paigale nimeks Baal-Peratsim.
21Nad jätsid sinna oma ebajumalad, ja Taavet ja ta mehed võtsid need kaasa.
22Aga vilistid tulid jälle ja luusisid Refaimi orus.
23Ja Taavet küsis Issandalt, ja tema vastas: „Ära mine! Piira nad tagant ümber ja tule neile kallale baakapõõsaste poolt!
24Kui sa kuuled baakapõõsaste ladvus otsekui astumise kahinat, siis kiirusta, sest siis on Issand su ees välja läinud vilistite leeri lööma!”
25Ja Taavet tegi nõnda, nagu Issand teda käskis, ja lõi vilisteid Gebast kuni Geseri teelahkmeni.
Taavet oli tegutsenud juba Juuda kuningana, nüüd aga ühendati kuningriik tervikuks, sest ka põhjapoolsed suguharud liitusid sama valitseja valitsuse alla. See ühendatud kuningriik vajas aga uut, piirkondlikult keskset pealinna, mida kõik osapooled võiksid aktsepteerida. Veel Joosua aegsest maade vallutamisest piirkonda jäänud jebuuslased vallutati viimaks samuti. Esimesed arheoloogilised tähised Jeruusalemma asustamisest pärinevad umbes ajastust 3000 aastat erKr. Nimi Jeruusalemm, aga esineb kirjalikes alllikates juba enne Taaveti aega. See vallutatid kaananlastelt ja jebuuslastelt u 1000 a eKr.
Kuningas Taaveti valitsemisaeg oli juudi ajaloo “kuldne aeg”. Ning tema suurust võime aimata just tänasest lõigust.
Taaveti võim tuli Issandalt eneselt (s 2,12) ning seda tunnustasid vabatahtlikult kõik tema alamad (s 3-4). See on üsnagi kontrastne sellega kuidas tänapäeval võimu omamisse suhtutakse. Enamasti arvavad paljud, et juhipositsioonile jõudmine on täielikult nende eneste teene, ega mõista, et tegelikult tuleb kogu autortieet ja võim Jumalalt. Selle tõe eiramine aga toob paratamatult kaasa langemise.
Teiseks oli Taaveti kuningriigi peamiseks eesmärgiks selle inimeste ja rahva heaolu (s 12). Poliitiline ning sõjaline koostöö toimus eesmärgiga säilitada Iisraelis ühtsus, rahu ja edukas areng, Taaveti jaoks tähendas kuningaks olemine eelkõige sulaseks olemist; juhtimine oli talle teenimine.
Kolmandaks, Taavetil oli kombeks juhtida “uurides Jumala nõu” praktiliselt enne iga lahingut mida ta ette võttis (s 19,23) hoolimata sellest, et ta oli juba väga kogenud võitleja. Kas polnud tema see, kes oli palja lingukiviga võitnud Koljati, vilistide uhkuse? Kas polnud ta tapnud kümneid tuhandeid kuningas Sauli heaks? Miks pidi ta ikka veel “uurima Jumala nõu”? Just siin peitub ilmselt üks põhjus, miks kuningas Taavetit kutsuti “meheks Jumala südame järele” (1Sm 13:14). Tema jaoks oli iga lahing Jumala lahing ja iga võit Jumala võit.
Tänapäeval oleme vastakuti oma isiklike lahingutega: haigused, sõltuvused, pingelised suhted, hirmud jne. Kas ka meie “uurime Jumalalt” lahingutaktikat nii nagu seda tegi Taavet? Otsime Tema juhatust? Suunda?
Selle kommentaari autor: APÜ