Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 31
Varjul Jumala juures1Laulujuhatajale: Taaveti laul.
2
Sinu juures ma otsin pelgupaika, Issand,
ärgu ma jäägu iialgi häbisse!
Oma õiglust mööda päästa mind!
3Pööra oma kõrv mu poole,
tõtta mind kiskuma välja hädast,
ole mulle kaitsjaks kaljuks,
mäelinnuse hooneks mu päästmiseks!
4Sest sina oled mu kalju
ja mu mäelinnus,
ja oma nime pärast
juhatad ja talutad sa mind.
5Sa viid mu välja võrgust,
mis mulle salaja on pandud,
sest sina oled mu tugev kaitse.
6Sinu kätte ma usaldan oma vaimu,
sest sina oled mu lunastanud,
Issand, sa tõe Jumal.
7Ma vihkan neid,
kes enesele peavad tühje ebajumalaid,
ja loodan Issanda peale.
8Ma ilutsen ja olen rõõmus su heldusest,
et sa oled vaadanud mu viletsuse peale
ja oled tundnud mu hinge kitsikust.
9Sa ei andnud mind vaenlaste kätte,
vaid sa asetasid mu jalad avarasse kohta.
10
Ole mulle armuline, Issand,
sest mul on kitsas käes;
meelekibedusest on vajunud auku
mu silmad, mu hing ja mu ihu!
11Sest mu elu on kulunud südamevalus
ja mu aastad ohkamises;
mu ramm on raugenud mu pahategude pärast
ja mu luud on vajunud kokku.
12Kõigi oma vastaste tõttu
olen ma saanud pilkealuseks,
oma naabritele koormaks,
oma tuttavaile hirmuks;
kes mind väljas näevad,
hoiduvad minust kõrvale.
13Ma olen inimeste meelest ununenud nagu surnu,
ma olen nagu katkiläinud saviriist.
14Sest ma olen kuulnud paljude laimujuttu,
ähvardusi igalt poolt;
üheskoos nõu pidades mu vastu
nad mõtlevad võtta mu hinge.
15
Aga mina loodan sinu peale, Issand!
Ma ütlen: „Sina oled mu Jumal!”
16Sinu käes on kõik mu ajad;
tõmba mind ära mu vaenlaste
ja mu tagaajajate käest!
17Lase oma pale paista oma sulase peale,
päästa mind oma helduses!
18Issand, ärgu ma jäägu häbisse,
sest ma hüüan sind appi!
Jäägu õelad häbisse,
jäägu nad vait
ning vajugu surmavalda!
19Jäägu tummaks valetajad huuled,
kes jultunult räägivad õige vastu,
kõrgilt ja põlgavalt!
20
Kui suur on sinu headus,
mille sa oled tallele pannud neile,
kes sind kardavad,
ja oled osutanud neile,
kes sinu juures pelgupaika otsivad
inimlaste nähes.
21Sa varjad neid oma palge varju all
meeste õeluse eest;
sa peidad nad ulualla
tigedate keelte riiu eest.
22Tänu olgu Issandale,
et ta kitsikuses on minule
imeliselt osutanud oma heldust!
23Mina ütlesin oma hädas:
„Ma olen ära lõigatud su silma eest!”
Siiski kuulsid sa mu anumiste häält,
kui ma sind appi hüüdsin.
24Armastage Issandat,
kõik tema vagad!
Issand varjab ustavaid,
aga ta tasub rohkesti kätte neile,
kes ülbesti toimivad.
25Olge kindlad,
ja saagu tugevaks südamed teil kõigil,
kes ootate Issandat!
Kas tajusid seda psalmi lugedes eneses mõtet: “Huvitav, kas Taavet on seda laulu kirjutades õnnelik või kurb?”. Avasalmist mõistame, et taas kord, on Taavet mingisuguses probleemses olukorras ning ta arendab seda teemat läbi terve psalmi. Olukord on veelgi komplitseeritum: Taavet teab, et osaliselt on ta ise süüdi; ta ütleb “mu ramm on raugenud mu pahategude pärast..” (s 11). Aga kui loeme edasi siis tundub, et hädaolukord on möödas (s 22,23), ning et Jumal on andnud talle avaruse (s 9). Mida ta siis tunneb - kurbust või rõõmu?
Vastus tundub olevat, et mõlemat, ning see aitab meil mõista terve psalmi peamist mõtet. Vahel mõtleme: “Kui järgin Jumalat, kas siis ei peaks mu elu olema parem kui siis, kui ma Jumalat ei järgi?” Vastus sõltub sellest kuidas defineerime sõna “parem”. Taavet koges läbi elu probleeme, konflikte, vaenlasi ning suuri hädaohte - aga ta ei pidanud selle kõigega ise hakkama saama. Ta teadis, et Jumal on tema pääste, tema kalju ja kindlus (s 3,4). Mis ka ei juhtunud, Taavetil oli sisemine kindlustunne ja teadmine, et Jumal oli tegev ka selles olukorras. Paljud on mure ja häda aegadel kogenud Jumalat eriliselt lähedal olevana ning mõnikord on see rõõm, mida rasketel aegadel tunneme, otsekui kibemagus,.
Selle psalmi kesksed sõnad on vast need, mida Jeesus tsiteeris ristil olles: “Sinu kätte ma usaldan oma vaimu…” (s 6, Lk 23:46). See on inimese südamekarje, kes vaatamata kõige hirmsamale olukorrale on õppinud usaldama Jumalat täielikult. On imeline teada, et võime pöörduda Jumala poole igal ajal ja just sellistena nagu oleme - mitte ainult siis, kui elu on rahulikum ja normis, kui meil pole probleeme ega pattu.
Ka meie võime kindlad olla ja kogeda, et Jumal on meie pääste, kalju ja mäelinnus - igal ajal, kui siira südamega otsime Teda.
Selle kommentaari autor: APÜ