Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 8:1-18
Taaveti sõjad ja võidud1Ja pärast seda sündis, et Taavet lõi vilisteid ja alistas need; ja Taavet võttis valitsusohjad vilistite käest.
2Ta lõi ka moabe ja ta mõõtis neid nööriga, lastes nad maha heita: ta mõõtis kaks nööritäit surmatavaiks ja ühe ellu jäetavaiks; nõnda said moabid Taaveti alamaiks, kes pidid ande tooma.
3Ja Taavet lõi Sooba kuningat Hadadeserit, Rehobi poega, kui see oli teel Frati jõe äärde oma võimu taastama.
4Taavet võttis temalt vangi tuhat seitsesada ratsanikku ja kakskümmend tuhat jalameest; ja Taavet raius õndlad katki kõigil vankrihobuseil, jättis aga neist alles sada rakendit.
5Ja kui süürlased Damaskusest tulid Sooba kuningale Hadadeserile appi, siis lõi Taavet süürlastest maha kakskümmend kaks tuhat meest.
6Ja Taavet pani linnaväe Süüria Damaskusesse ning süürlased said Taaveti alamaiks, kes pidid ande tooma; Issand aitas Taavetit kõikjal, kuhu ta läks.
7Ja Taavet võttis kuldkilbid, mis olid Hadadeseri sulastel, ja viis need Jeruusalemma.
8Ja Betahist ja Beerotaist, Hadadeseri linnadest, võttis kuningas Taavet väga palju vaske.
9Kui Hamati kuningas Toi kuulis, et Taavet oli maha löönud kogu Hadadeseri väe,
10siis läkitas Toi oma poja Joorami kuningas Taaveti juurde temalt küsima, kuidas ta käsi käib, ja teda õnnitlema, sellepärast et ta oli sõdinud Hadadeseriga ja oli teda löönud, sest Hadadeser oli olnud Toi vaenlane; ja tal oli kaasas hõbe-, kuld- ja vaskriistu.
11Ka need pühitses kuningas Taavet Issandale koos selle hõbeda ja kullaga, mida ta oli pühitsenud ja mis oli võetud kõigilt rahvailt, keda ta oli alistanud:
12süürlastelt, moabidelt, ammonlastelt, vilistitelt ja amalekkidelt, ja Sooba kuningalt Hadadeserilt, Rehobi pojalt, võetud saagist.
13Ja Taavet tegi oma nime kuulsaks, kui ta tuli tagasi, olles Soolaorus maha löönud kaheksateist tuhat süürlast.
14Ja ta pani Edomisse linnaväed; ta pani kõikjale Edomisse linnaväed ja kõik edomlased said Taaveti alamaiks; Issand aitas Taavetit kõikjal, kuhu ta läks.
Taaveti pealikud ja ülemad15Ja Taavet valitses kogu Iisraeli üle ja Taavet mõistis kohut ja õigust kogu oma rahvale.
16Joab, Seruja poeg, oli väeülem, ja Joosafat, Ahiluudi poeg, oli nõunik.
17Saadok, Ahituubi poeg, ja Ahimelek, Ebjatari poeg, olid preestrid; Seraja oli kirjutaja.
18Benaja, Joojada poeg, oli kreetide ja pleetide ülem; ka Taaveti pojad olid preestrid.
Kuningas Taaveti võidukad vallutused eelnesid tema kuninglikule valitsemisele Jeruusalemmas. Aga loetud tekst paneb ikkagi mõtlema, mis on tõelise juhtimise sisu nii poliitilises kui vaimses mõttes.
Kõigepealt on juhi ülesanne seista kõikumatu julgusega esirinnas, olles vastamisi väljakutsetega. Juht ei page kui takistused tunduvad ületamatuina, ega peida end oma alluvate seljataha jättes neile kogu raskuse kandmise sel ajal kui ta ise lõbutseb. Taaveti puhul näeme, et ta pidas sõdu ümbritsevate rahvaste vastu otsustavusega ning eesmärgiga tagada oma rahvale allesjäämine.
Iisraellased olid rahvana üsna kogenematud, põlatud oma orja-ajaloo tõttu ning halvaks pandud oma paindumatu ainujumalateenimise pärast. Taaveti kui juhi usk Issandasse ning tema julgus vastasele vastu astumisel, tõid talle võidu võidu järel.
Teiseks, ei pea juht olema ainult kartmatu, vaid tal peab olema ka nö “vaimne kese” ning see on Jumal. Taavet oli väga ettevaatlik käsitledes sõjasaaki, eriti väärismetalle- et miski sellest ei viiks teda ahnusesse - ja nii pidas ta parimaks pühendada kõik see alati Issandale. Võibolla nägi ta vaimusilmas juba Issandale ehitatavat templit ning siis oleksid kõik need asjad olnud vajalikud (s 11-12). Taaveti jaoks oli Jumal alati kõige esimesel kohal ja Jumal austas teda (1Sm 2:30).
Kolmandaks mõõdetakse juhi suurust mitte ainult võitudega lahinguis, vaid tema moraalsete ja eetiliste standarditega, mille tunnistajaks rahvas on. Taavet oli vaieldamatult võidukas, ning ta pööras oma võidud millekski, mida rahvas hindas ja sai nautida. Koheldes kõiki õiglaselt ning edednades õigsust (s 15) ühiskonnas, tõestas ta, et ei ole mitte ainult sõdiv kuningas vaid ka armastatud kuningas.
Selle kommentaari autor: Colin Sinclair