Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 9:1-13
Taaveti suuremeelsus Mefiboseti vastu1Ja Taavet ütles: „Kas on veel kedagi, kes Sauli soost on järele jäänud, et ma Joonatani pärast saaksin temale head teha?”
2Sauli perel oli olnud sulane, Siiba nimi, ja tema kutsuti Taaveti juurde. Kuningas küsis temalt: „Kas sina oled Siiba?” Ja ta vastas: „Jah, su sulane on see!”
3Ja kuningas küsis: „Kas ei ole enam kedagi Sauli soost, kellele ma saaksin osutada Jumala heldust?” Ja Siiba vastas kuningale: „On veel olemas Joonatani poeg, jalust vigane.”
4Ja kuningas küsis temalt: „Kus ta on?” Ja Siiba vastas kuningale: „Vaata, ta on Maakiri, Ammieli poja kojas Lo-Debaris.”
5Siis kuningas Taavet läkitas talle järele ja laskis ta tuua Maakiri, Ammieli poja kojast Lo-Debarist.
6Kui Mefiboset, Sauli poja Joonatani poeg, tuli Taaveti juurde, siis heitis ta silmili maha ja kummardas. Ja Taavet ütles: „Mefiboset!” Ja tema vastas: „Vaata, su sulane on siin.”
7Ja Taavet ütles temale: „Ära karda, sest ma tahan tõesti teha sulle head su isa Joonatani pärast ja anda sulle tagasi kõik su isa Sauli põllud! Ja sa ise saad alaliselt süüa leiba minu lauas.”
8Ja tema kummardas ning ütles: „Kes olen mina, su sulane, et sa oled vaadanud minusuguse surnud koera peale?”
9Siis kutsus kuningas Siiba, Sauli sulase, ja ütles temale: „Kõik, mis on olnud Sauli ja kogu ta soo päralt, olen ma andnud su isanda pojale.
10Sina pead temale maad harima, sina ja su pojad ja su sulased, ja pead temale tooma, et su isanda pojal oleks leiba süüa. Ja Mefiboset, su isanda poeg, sööb alaliselt leiba minu lauas.” Siibal oli viisteist poega ja kakskümmend sulast.
11Ja Siiba ütles kuningale: „Nõnda nagu mu isand kuningas oma sulast käsib, nõnda su sulane teeb.” Ja Mefiboset sõi Taaveti lauas nagu üks kuningapoegi.
12Ja Mefibosetil oli väike poeg, Miika nimi; ja kõik Siiba koja elanikud olid Mefiboseti sulased.
13Ja Mefiboset elas Jeruusalemmas, sest ta sõi alaliselt kuninga lauas; ta lonkas mõlemat jalga.
Lähis-Ida tingimustes oli üsna tavaline, et troonil istuv kuningas surmas eelmise kuninga järglased selleks, et kindlustada enda valitsemist. Kui Mefiboset saab Taaveto kutse, siis on tal põhjust karta just sellist saatust.Taavetil oli vaja teha teadlik valik - kas osutada Mefibosetile heldust oma sõpruse pärast Mefiboseti isa Joonataniga. Samamoodi oleks ta võinud valida ka kättemaksu kõige halva pärast, mida ta Mefiboseti vanaisa, kuningas Sauli läbi oli kogenud.
Sellesse erakordsesse loosse heidab üks mineviku juhtum pika ja tumeda varju. Taavet oli oma parimale sõbrale Joonatanile andnud tõotuse ning nüüd oli selle täitmise aeg. Taavet ei püüa oma lubadust kuidagi tühjaks teha või selle täitmisest kõrvale hiilida. Talle antud võim muutuks tema käes halvaks kui ta seda ei kasutaks - ja mitte ainult jõuliselt oma tahte ja valitsuse peale surumiseks, vaid ka praktilise headuse ja hoolimise demonstreerimiseks.
Taavet on ise aktiivne Joonatani poja Mefiboseti kurva loo uurimisel ja avalikustamisel. Alates viieaastase lapsena kukkumisest, on Mefiboset olnud invaliid ning kohe peale tema vigastust järgnesid uudised ta isa ja vanaisa hukkumisest. Ta oli üleskasvanud liikumisvõimetu põgenikuna, kes oli kaotanud nii oma maad, tiitlid kui ka õigused. Ja võib kujutleda mida Mefiboset tundis ja mõtles, saanud kutse ilmuda Taaveti ette. Tema elu oli olnud raske ja näis et läheb veel hullemaks.
Kui Taavet nägi ja mõistis Mefiboseti hirmu ja tema madalat enesehinnangut, kutsub ta teda korduvalt nimepidi. Joonatani pärast soovib Taavet talle, kui Joonatani perekonna viimasele liikmele, osutada igakülgset lahkust ja heldust, nii nagu ta oli lubanud. Taaveti armastus ja heldus ulatub sõnadest palju kaugemale ning sel on tähelepanuväärsed tagajärjed. Perekonna maaomand taastatakse, töötegijad ja sulased pannakse ametisse ning pidev sissetulek garanteeritakse. Hirmud maha võetud, pakutakse Mefibosetile aukohta kuninga enese lauas, mis tagab talle igakülgse vastuvõtu ning kaitse.
Taolist lepinguhelduse kontseptsiooni ning kuninga juurde antud positsiooni järelkaja võib tähele panna ka tänapäeva kristluses. Meiegi tuleme Kuninga lauda, mis on uue lepingu tähiseks, ja saame tulla sellepärast, mida meie Kuninga Poeg, Jeesus, on teinud ning tõotanud meile. Me tuleme Tema kutsel, mitte oma õiguse tõttu.
Jääb selgusetuks, kuidas vastas Mefiboset tema üle valatud heldusele. On selge,et ta võttis selle vastu, kuid kas selle tulemusena muutus ka tema süda? See aga on nii tema kui ka meie jaoks otsutava tähtsusega küsimus.
Taaveti selline tegu õpetab meile lisaks, et sõpruse, tänulikkuse ja austuse osutamine suubub järgmiste põlvkondadeni. “Kas sina oled selle-ja-selle poeg? Tütar? Tundsin hästi su isa/ema…ta oli väga hea inimene…”
Selle kommentaari autor: Colin Sinclair