Mõnikord on ootamine ainus mida teha saad. Võibolla oled ootamatult kaotanud töö, või on keegi su lähedastest saanud teada halva diagnoosi. Mõnikord oleme nagu jüngrid teel Jeruusalemma teadmata mis järgmisena sünnib. Teinekord oleme nagu pimedad Jeeriko linna ääres, ning peame lihtsalt ootama Jeesust - ja jätkama Tema poole hüüdmist otsusavalt ja järelejätmatult, “Issand, Taaveti Poeg, halasta meie peale!” (Mt 20:30)

Palverändurid, kes laulsid seda laulu, mida täna lugesime, ootasid samuti - millal nad jõuavad Kuninga linna (s 1), igatsesid usus ja lootuses paika, kus kõik väär saab õigeks pööratud ning raskuste ja ülekohtu kannatamise järel tuleb viimaks kergendus (s 3,4). Võibolla laulsid neid salme Jumala rahva liikmed, hajutatuna vaenlaste sekka, kes kohtlesid oma sisserändajatest vange põlgusega; võibolla olid nad täis kindlat otsustavust nagu Nehemia, kui ta koos pagendatutega pöördus tagasi, et uuesti üles ehitada Jeruusalemm, samal ajal kui teised neid pilkasid ja naeruvääristasid (Ne 4:1-5). Siin kõlavad sõnad ei väljenda ainult lootust, vaid ka usaldusest täidetud ootust. “Isandate käed” (s 2) äratab mälestuse “Jumala käest” ja sellest kuidas Jumala käsi on tegev. Nii seisame, kui alaliselt valvel olevad sulased, vaadates oma Issanda peale, oodates sõna Temalt (s 2), kindlana, et kõik on Tema kontrolli all.

Jumala rahvas kogeb sageli halvakspanu “ülbete” poolt - neilt, kes on oma usalduse rajanud iseendale, mitte aga Jumalale (s 4) - aga meie Issand on Kuningas, kes armastab teenida viletsat, põlatut, ja “vaimust vaeseid”- sest neile kuulub taevariik ( Mt 5:3). Me võime olla kindlad, et Tema toimib (s 2) ning täidab kõik meie vajadused. Ta on osutanud meile heldust, ja kui palume Teda praegu, teame, et Ta arm laieneb meid katma ka tänase päeva teekonnal. Selline on meie Teeniv Kuningas.