Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 15:7-29
Absalomi mäss Taaveti vastu7Ja nelja aasta pärast ütles Absalom kuningale: „Luba mind nüüd minna ja tasuda Hebronis tõotus, mille ma olen andnud Issandale!
8Sest su sulane andis tõotuse, kui ma elasin Süürias Gesuris, öeldes: Kui Issand viib mind tõesti tagasi Jeruusalemma, siis ma teenin Issandat.”
9Ja kuningas ütles temale: „Mine rahuga!” Ja ta võttis kätte ning läks Hebronisse.
10Aga Absalom läkitas maakuulajaid ütlema kõigile Iisraeli suguharudele: „Kui te kuulete sarvehäält, siis öelge: Absalom on saanud Hebronis kuningaks!”
11Ja Absalomiga koos läks Jeruusalemmast kakssada meest, kes olid kutsutud; need läksid paha aimamata ega teadnud midagi kogu asjast.
12Kui Absalom tapaohvreid ohverdas, läkitas ta giilolase Ahitofeli, Taaveti nõuandja, tema linnast Giilost. Ja vandenõu kõvenes ning üha enam rahvast läks üle Absalomi poole.
13Aga üks teatetooja tuli Taavetile ütlema: „Iisraeli meeste südamed hoiavad Absalomi poole.”
14Siis ütles Taavet kõigile oma sulastele, kes olid koos temaga Jeruusalemmas: „Tõuskem ja põgenegem, sest muidu pole meil pääsu Absalomi eest! Rutakem minekule, et ta äkitselt ei saaks meid kätte, ei tooks meile õnnetust ega lööks linna mõõgateraga maha!”
15Ja kuninga sulased ütlesid kuningale: „Vaata, su sulased on valmis kõigeks, mida mu isand kuningas peab paremaks.”
16Ja kuningas läks välja ning tema kannul kogu ta pere; aga kuningas jättis kümme liignaist koda hoidma.
17Kui kuningas läks välja ning tema kannul kogu rahvas, siis jäid nad peatuma viimase koja juurde.
18Ja kõik ta sulased läksid ta kõrvalt mööda; samuti läksid kuninga eest mööda kõik kreedid ja pleedid, ja kõik gatlased, kuussada meest, kes olid tulnud tema kannul Gatist.
19Ja kuningas ütles gatlasele Ittaile: „Miks sinagi tuled koos meiega? Pöördu tagasi ja jää kuninga juurde, sest sina oled võõras, pealegi pagulane oma kodupaigast!
20Eile sa tulid ja täna peaksin laskma sind hulkuda koos meiega? Lähen ju minagi üksnes, kuhu saan. Mine tagasi ja vii oma vennad enesega tagasi helduse ning ustavusega!”
21Aga Ittai kostis kuningale ja ütles: „Nii tõesti kui Issand elab, ja nii tõesti kui mu isand kuningas elab: paigas, kus on mu isand kuningas, olgu surmaks või eluks, seal tahab olla ka su sulane!”
22Ja Taavet ütles Ittaile: „Tule siis ja mine edasi!” Ja gatlane Ittai läks edasi ja kõik ta mehed ja väetid, kes olid koos temaga.
23Ja kogu maa nuttis suure häälega, kui kõik rahvas mööda läks. Ja kuningas läks üle Kidroni jõe, samuti läks üle kõik rahvas kõrbe suunas.
24Ja vaata, seal olid ka Saadok ja kõik leviidid koos temaga - need kandsid Jumala seaduselaegast; ja nad panid Jumala laeka maha ning Ebjatar ohverdas, kuni kõik rahvas linnast oli viimseni üle läinud.
25Ja kuningas ütles Saadokile: „Vii Jumala laegas tagasi linna! Kui ma Issanda silmis armu leian, siis ta toob mu tagasi ja laseb mind näha seda ja selle asupaika.
26Aga kui ta ütleb nõnda: Mul pole sinust head meelt, siis vaata, siin ma olen, tema tehku minuga, nagu ta silmis hea on!”
27Ja kuningas ütles preester Saadokile: „Kas sa näed? Mine rahuga tagasi linna, ja sinu poeg Ahimaats ja Ebjatari poeg Joonatan, teie mõlema pojad koos teiega!
28Vaata, ma viivitan kõrbe lähistel, kuni teilt tuleb sõna mulle teadmiseks.”
29Siis viisid Saadok ja Ebjatar Jumala laeka tagasi Jeruusalemma ning jäid sinna.
Kui inimene on kuidagi eksiteele sattunud, tasuks hoolega järele mõtelda enne kui edasi tegutseda. Kõige parem oleks asjad selgeks rääkida, aga alati see kahjuks ei õnnestu.
Absalom kogus poolehoidjaid ning laiendas salajast liitu Taaveti vastu. Ei läinud kaua, kui ka Taavet kuulis sõnumitoojalt kuningavõimu ülevõtmise kavatsusest, mille taga oli ta enda poeg Absalom. Sellest polnud kaua tagasi, kui isa oli oma pojale viimase salakavaluse ja sellest sündinud kuritöö andeks andnud.
Mõistes oma poja julmuse suurust, annab Taavet kiirelt käsu põgeneda Jeruusalemmast: "Tõuskem ja põgenegem, …..et ta äkitselt ei saaks meid kätte, …ega lööks linna mõõgateraga maha!” (s 14). Targad nõuandjad ütlevad, et kui inimene on oma lähiringkonnas vastakuti nartsissistliku kurjusega, siis on targem põgeneda. Millestki muust ei pruugi enam abi olla.
Absalom oli taas isa armastust ja andestust lihtsalt julmalt enda huvides ära kasutanud, ning nüüd oli tema eesmärgiks saada enese kätte kogu võim. Küsimuseks jääb, kas ka Absalomi puhul oli tegu isiksusehäirega.
Kogu juhtunu aga vapustas nii kuningat kui kõiki tema lähedalviibijaid. “kogu maa nuttis suure häälega, kui kõik rahvas mööda läks..” (s 23). Taolistes elu keerdkäikudes arvatakse sageli, et Jumal ei näe ega kuule. Taavet selles ei kahelnud, vaid soovis anda kõik oma eluperioodid Jumala kätte ja kaitse alla: “Tema tehku minuga, nagu ta silmis hea on!” (s 26). Taavet jätab Jeruusalemma ka lepingulaeka lootuses, et ehk Jumal siiski muudab olukorra ning laseb tal tagasi linna pöörduda.
Selle kommentaari autor: Mauri Tervonen