Tänane psalm on kontrastne eelmisega, mis kuulutas vaid Jumala õnnistusi. Siit loeme muredest ning rõhumisest. Sageli käivad need kaks uskliku elus koos. Oma 2. kirjas korintlastele mainib Paulus tihti paradoksi, et Jumala arm ja vägi saab ilmsiks keset nõtrust ning kannatusi. Paulusel oli kogemus sellest, millest räägib Psalm 129, ta kirjeldab: “palju on mind rõhutud…ometi ei ole minust jagu saadud.”(s 2).

Laulja kasutab ilmekat kujundit kirjeldamaks uskuja kannatusi: “ Mu selja peal on kündjad kündnud, nad on ajanud pikki vagusid.” (s 3). See meenutab Jumala sulase rõhumise kogemust õelate läbi. Jesaja kirjutab: “ Ma andsin oma selja peksjaile ja põsed neile, kes katkusid karvu, ma ei peitnud oma palet teotuse ja sülje eest.”  “Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud.” (Js 50:6; Js 53:5)

Kristus läks vabatahtlikult läbi suure kannatuse ning kindlustas võidu üle meie vaenlaste (Kl 2:15).

Tänasest psalmist, nagu ka Pauluse teine kirjast korintlastele tõuseb esile sõnum, et õelad surutakse tagasi ja nad peavad häbiga taganema (s 5). Psalmist kasutab siin tabavat illustratsiooni: rohi, mis tärkas lamedatel katustel oli paljudele tuttav asi, kuid kuna katustel oli vähe mulda ning siis kui tuli päeva palavus, kuivas see rohi tundidega (s 6,7).

Kaasajal on kannatanud ja tapetud maailmas vaenamise ja tagakiusu läbi üle 200 miljoni uskliku rohkem kui 35 riigis. Sellest hoolimata võime ollla veendunud, et võit ei kuulu rõhujatele, vaid neile, kes on õiged Issandas (s 4).