Tänane tekst käsitleb esimest kolmest proovilepaneku - küsimusest Jeesusele. (s 14) (vt ka Mk 12:19–23 ja Mk 12:28). Tegu on keerdküsimusega, mis annab ainult kaks vastuse valikut ning on loodud inimese lõksupüüdmiseks. Ükskõik kumb vastus valida, on tulemuseks probleem või oht. 

Kas keisrile tuleb maksu maksta? Vasta “jah”, ning Iisraeli rahvas tõuseb relvile selleks, et sõdida Rooma okupatsioonivõimu vastu. Vasta “ei” ning Rooma pealikud süüdistavad sind allumatuses. Jeesus kujundab hoopis küsimuse ümber ning annab ka vastuse, milles on kokku põimitud Jumala ustavus ning hea kodaniku tava, ühtlasi aga tõstatab Ta uue küsimuse omavahel võitlevate lojaalsuste ning inimese tõelise truuduse kohta.

Miks on Markus kirja pannud sellise juhtumi? Osalt kindlasti sellepärast, et näidata Jeesuse vastu töötavat opositsiooni ning Tema meelevalda seda ohjes hoida. Näiliselt siira küsimuse taga on pinge iga uskuja jaoks. Kuidas peaks inimene elama, kui riigi nõuded oma kodanikele võrdsustatakse jumalike nõuetega? Rooma münt, mida kasutati maksude maksmiseks, kuvab ühel küljel pool-jumaliku keisri pilti, paljud juudid aga nägid selles otsest pilget nende Ainujumala vastu. Jeesuse meelest aga ei teki siin vajadust kaitsetegevuse järele.

Igal truul kodanikul on kohustus alistuda valitsevale võimule (Rm 13:1). Jumalariik on riik, kus valitseb “õigsus, rahu ja rõõm Pühas Vaimus” (Rm 14:17) ning meie eesmärgiks seal on “elada rahus kõikidega” (Rom 12:18). Jeesus ei toeta arvamust, et inimesed saavad siseneda jumalariiki hävitades keisri.

Sellest hoolimata, kui valime anda Jumalale selle, mis Talle kuulub -  saab vältimatult olema kokkupõrkeid ning esitatakse väljakutseid meie ustavusele. Kui keiser aga hakkab nõudma seda, mis kuulub Jumalale, trumpab lojaalsus Jumalale üle lojaalsuse keisrile.