Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mk 14:12-25
Jeesuse viimne paasasöömaaeg12Ja hapnemata leibade püha esimesel päeval, kui paasatalle tapetakse, ütlesid Jeesuse jüngrid talle: „Kuhu sa tahad, et me läheme ja valmistame, et sa võiksid süüa paasat?”
13Ja ta läkitas kaks oma jüngrit ja ütles neile: „Minge linna ja te kohtate veekruusi kandvat inimest. Minge temaga kaasa
14ja kuhu tahes ta ka sisse astuks, ütelge majaperemehele: „Õpetaja ütleb: Kus on mu võõrastetuba, kus ma võiksin süüa paasat koos oma jüngritega?”
15Ja tema näitab teile suurt vaipadega kaetud ning valmisseatud ülemist tuba, ja seal valmistage meile söömaaeg!”
16Ja jüngrid läksid ära ja tulid linna ning leidsid kõik nii olevat, nagu Jeesus neile oli öelnud. Ja nad valmistasid paasasöömaaja.
17Ja õhtul tuli Jeesus nende kaheteistkümnega.
18Kui nad lauas istusid ja sõid, ütles Jeesus: „Tõesti, ma ütlen teile, üks teie seast, kes on minuga koos söömas, annab mu ära.”
19Nad jäid nukraks ja hakkasid üksteise järel talle ütlema: „Ega ometi mina?”
20Aga Jeesus ütles neile: „Üks teist kaheteistkümnest, kes sööb minuga samast kausist.
21Jah, Inimese Poeg läheb küll ära, nii nagu temast on kirjutatud, aga häda sellele inimesele, kes Inimese Poja ära annab! Sellele inimesele oleks parem, kui ta poleks sündinud.”
22Ja kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas, murdis ja andis neile ning ütles: „Võtke! See on minu ihu.”
23Ja ta võttis karika, tänas ja andis selle neile, ja nad kõik jõid sellest.
24Ja ta ütles neile: „See on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest.
25Tõesti, ma ütlen teile, mina ei joo enam viinapuu viljast kuni selle päevani, mil ma joon uut Jumala riigis.”
Kannatusloo tekstid on täis kontraste. Eile oli suur kontrast Maarja ja Juudase vahel, andunud usu ning kalkuleeriva silmakirjalikkuse ja omakasupüüdlikkuse vahel. Täna on Juuda reetmine asetatud keset lugu Temast, kes andis iseennast meie eest. Jeesus, kes teadis, mis oli Maarja südames, nägi ka Juuda südamesse.
Võime oma kogudustes leivamurdmisega nii harjunud olla, et ei märka šokki, mida Jeesuse sõnad - et neil tuleb süüa Tema liha ja juua Tema verd - põhjustas jüngritele. Olid need ju iga juudi jaoks absoluutsed tabud. “ Sest liha hing on veres…” (3Ms 17:11-12). Jah, just siin ongi kogu asja tuum: “ilma vere valamiseta ei ole andeksandmist.” (Hb 9:22).
Paljud usulised traditsioonid rõhutavad verega seotud sümbolismi, samas võib inimesel selle tõeline mõju jääda märkmata ning siis jääb järele vaid paljas rituaali läbimine. Vein võib olla sümbol, aga Jeesuse valatud veri on tõeline, reaalne; lepitus on reaalne, andeksandmine meile ja osadus Jumalaga on reaalsed. Jeesuse elu voolab reaalselt läbi meie elu, nii isiklikult kui ka kogukonna osaduses. Siin on toit näljastele hingedele. Selles on andestus, tervenemine, terviklikkus, armastus ja turvalisus.
Iga tõeline Jeesuse jünger siseneb Jeesuse kannatuse loosse nii nagu ei ühessegi teisesse piibliloosse. Jeesus ise hoolitses selle eest, et kõik, kes läbi aegade Temasse usuvad, saavad olla osalised selles draamas. Me kõik istume selle laua taga. Jah, meid on sadu tuhandeid, terveid müriaade - ja siiski tõmmatakse igaüht meist isiklikku lähedussuhtesse Jeesusega ning ka üksteisega samamoodi, nagu kogesid seda esimesed üksteist jüngrit.
Me meentuame Jeesuse surma Tema enese elavas, väelises ligiolus, ja see on eelmaitse suurest pidusöögist, mis meid ees ootab. See siin on tulevik, mis on tulnud meid kohtama juba nüüd.
Selle kommentaari autor: Andy Bathgate