Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 88
Palve surmahädas1Korahi laste laul ja lugu. Laulujuhatajale: kurval viisil laulda; esralase Heemani õpetuslaul.
2
Issand, mu pääste Jumal,
päeval ma kisendan,
öösel ma olen sinu ees.
3Tulgu mu palve sinu ette,
pööra oma kõrv mu halisemise poole!
4Sest mu hing on täis õnnetust
ja mu elu on jõudnud surmavalla lähedale.
5Mind arvatakse nende liiki,
kes lähevad alla hauda;
ma olen nagu mees,
kellel ei ole rammu!
6Olen valla lastud surnute juurde,
just nagu mahalöödud,
kes lebavad hauas,
keda sa enam ei meenuta,
kes sinu käest on lõigatud ära.
7Sina oled mind pannud
kõige sügavamasse hauda,
pimedasse paika,
suurtesse sügavustesse.
8Su vihaleek lasub mu peal,
ja kõigi oma lainetega vaevad sa mind. Sela.
9Mu tuttavad oled sa ajanud minust eemale
ja oled mind teinud neile jäleduseks,
ma olen kinni ega pääse välja.
10Mu silmad on otsa jäänud
mu viletsuse pärast;
sind, Issand, ma hüüan appi kogu päeva,
ma laotan välja oma käed sinu poole.
11
Kas sina teed imet surnutele?
Või tõusevad kadunud üles sind kiitma?
Sela.
12Kas jutustatakse hauas sinu heldusest,
kadupaigas sinu ustavusest?
13Kas tuntakse pimeduses sinu imetöid
ja su õiglust unustusemaal?
14
Aga mina hüüan sind appi, Issand!
Ja mu palve jõuab vara su ette.
15Miks sina, Issand, heidad ära mu hinge
ja paned oma palge mu eest varjule?
16Ma olen vilets ja vaagun hinge
oma noorusest alates,
ma kannan su ränki lööke,
olen nõutu.
17Sinu vihaleegid käivad mu üle,
su rängad löögid muserdavad mind;
18need ümbritsevad mind nagu vesi iga päev,
need tiirlevad mu ümber üheskoos.
19Sa oled minust eemale ajanud
mu armastajad ja mu sõbrad;
mu tuttavaks on pimedus.
Psalm 88 väljendab järelejätmatut ahastust, mis kajab vastu kõigis neis, kes ei näe oma hädale lõppu tulevat. Üldiselt leiame Piibli ahastuse psalmides ka lootuse ja usalduse väljendusi (nt Ps 3, Ps 13), kuid selles psalmis siin ei suuda Laulja pimedusest väljapääsu leida. Kannatus on otsekui elav surm - täis valu, leina ja sotsiaalset isolatsiooni. Kannatusest veelgi raskem on kogeda tunnet, et Jumal on su maha jätnud ning teadmine, et oled ise oma kannatuse põhjustanud.
Sekulaarne maailm näeb usus karku, kuid kristlased teavad, et usk kõikvõimsasse ja armastavasse Jumalasse võib mõnikord tekitada ahastust juurde, eriti kannatuses süütunnetega maadeldes.
Kuigi psalm väljendab isiklikku ahastust, viitab alapealkiri (õpetuslaul), et seda kasutati ka instruktsioonina. Kui nii, mida saame õppida siit pimeduses elamise kohta?
Kõigepealt - füüsilise, emotsionaalse ja psüühhilise valu väljendamine on õige. Mõnikord tõlgendavad kristlased meeleheite ja lootusetuse väljendamist usu puudumisena, kuid kui ootame, et kristlased väljenduksid kogu aeg vaid positiivselt, ei saaks keegi oma leinateekonda käia. Ahastuse maha pressimine surub leevendamatu valu vaid sügavamale.
Et Iisrael kasutas seda psalmi jumalateenistuse liturgias, saame ka meie õppida, et koos kannatajaga istumine, nutmine ja valu tundmine on osa Jumala teenimisest. Tabu asemel saab valitseda avatus, stigmatiseerimise asemel aktsepteerimine.
Laulja ahastus ei ole lihtsalt enesehaletsemine. Jah, ta süüdistab Jumalat oma kannatuses, paradoksaalne on aga see, et samas teab ta, et vaid Jumal on see, kes päästab (s 2). Laulja küsimused salmides 11-13 viitavad, et ta ei ole unustanud Jumala loomust. Jumal on imede Jumal - see omadussõna on seotud Jumala väeliste tegudega Iisraeli Egitpusest väljarändamisel (2Ms 15:11). Jumal on “lepingu armastuse” (lepingu osaduse) Jumal ja Ta on ustav (2Ms 34:6-7; 5Ms 32:4). Jah, Laulja on jäetud pimedusse, aga ta ei ole loobunud Jumalaga kõnelemast, tema poole hüüdmast.
Selle kommentaari autor: Csilla Saysell