Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mk 14:53-65
Suurkohus kuulab Jeesust üle53Ja nad viisid Jeesuse ülempreestri ette. Ja kõik ülempreestrid ja vanemad ja kirjatundjad tulid kokku.
54Ja Peetrus järgnes talle eemalt ülempreestri õueni. Ja ta istus koos sulastega ja soojendas ennast tule paistel.
55Aga ülempreestrid ja terve Suurkohus otsisid tunnistust Jeesuse surmamiseks, kuid ei leidnud,
56sest paljud tunnistasid küll valet tema peale, aga nende tunnistused ei läinud kokku.
57Siis tõusid püsti mõned, kes esitasid tema peale valetunnistuse:
58„Me oleme kuulnud teda ütlemas: „Mina lammutan selle kätega tehtud templi ja ehitan kolme päevaga teise, mis ei ole kätega tehtud.””
59Aga nõndagi ei läinud nende tunnistus kokku.
60Ja ülempreester, tõustes keskele püsti, küsis Jeesuselt: „Kas sa ei vasta midagi selle kohta, mida need sinu vastu tunnistavad?”
61Aga tema vaikis ega vastanud midagi. Taas küsis temalt ülempreester: „Kas sina oled Messias, Kiidetava Poeg?”
62Aga Jeesus ütles: „Mina olen see, ja te näete Inimese Poja istuvat Väe paremal käel ja tulevat taeva pilvedega.”
63Aga ülempreester käristas oma rõivad lõhki ja ütles: „Mis tunnistajaid meil veel vaja on!
64Te olete ise kuulnud pühaduseteotust. Mis te arvate?” Aga nemad kõik otsustasid, et tal on surmasüü.
65Ja mõned hakkasid sülitama Jeesuse peale ja katma ta palet ja peksma teda rusikatega ning ütlema talle: „Ütle prohveti kombel, kes see oli!” Ja teenrid jagasid talle kepihoope.
Kui Salman Rushdie avaldas oma romaani “Saatanlikud värsid”, põhjustas see islamimaalimas korraliku ülestõusu, sest seda käsitleti kui rünnakut nende usu südame, koraani vastu.
Raport Jeesuse sõnade kohta templi lammutamisest, mõjus tolleaegsete usujuhtide seas umbes sama võimsa ja ähvardava ohuna. Tempel sümboliseeris kõige põhimist: et Iisrael on rahvas, kelle keskel asub Jumal. Templi ähvardamine või mustamine hoonena, mis on tehtud “inimeste kätega” (s 58), asetab templi samale tasandile kõikide teiste paganlike ebajumalatega (Ps 115:4; Ap 7:48). Meie teame, et Jeesus nägi iseeneses templi asendajat (Jh 2:21). Mitte enam templi, vaid Jeesuse enese kaudu oli Jumala ligiolu tulnud nüüd maa peale.
Läbi kogu oma kuulutustöö oli Jeesus rahvast manitsenud mitte kuulutada Teda avalikult Messiaks (Mk 1:24-25,44; Mk 8:30), kuid tänases tekstis ütleb Ta seda ise selgelt ja kõikide kuuldes ülempreestrile.
Läbi Jeesuse kuulutustöö, oli Ta pidevalt vastasseisus juutide juhtidega. Ning selle konflikti keskmes oli küsimus Tema identiteedist. Teda süüdistati Jumala pilkamises, sest Ta kuulutab end Jumalaks, kui annab inimestele andeks nede patte (Mk 2:7). Tema viimane avalik dialoog püstitas aga mõistatuse selle kohta, kuidas Messias saab olla korraga nii Taaveti poeg, kui ka Taaveti Issand (Mk 12:35–37)
Jeesus mõistetakse surma, sest Ta identifitseerib end Jumala Pojana otse ja selgelt. Siin aga pole tegu lihtsalt ühe inimese surmaga: Jumal ise on see, kes risti lüüakse.
Markus alustab oma evangeeliumi väitega, et Jeesus on Jumala Poeg. Peetrus kuulutab Ta Messiaks selle evangeeliumi keskel. Rooma väepealik kinnitab sama Jeesuse risti juures, kuid tänases tekstis on neist kõigist kõige kesksem kinnitus selle kohta. Jeesus dekalreerib, et Tema on Taanieli raamatus prohvetlikult ette kuulutatud “Inimese Poeg” (Tn 7:13-14), kes istub “Jumala paremal käel”. Ja see kuulutus langetab Talle surmaotsuse - meie pärast.
Selle kommentaari autor: Annabel Robinson