Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Rist

Reede, 10. Aprill 2020

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mk 15:21-41

Jeesus lüüakse risti
21Ja nad sundisid üht möödujat, maalt linna tulevat Küreene Siimonat, Aleksandrose ja Ruufuse isa, kandma tema risti.
22Ja nad viisid Jeesuse Kolgata-nimelisse paika - see on tõlgitult Pealuu paik.
23Ja talle pakuti mürriveini, aga tema ei võtnud vastu.
24Ja nad lõid ta risti ja jagasid ta rõivad omavahel, heites liisku nende üle, kes mida saab.
25Aga kell oli üheksa, kui nad ta risti lõid.
26Ja tema süütahvlile oli kirjutatud: Juutide kuningas.
27Ja koos temaga lõid nad risti kaks teeröövlit, ühe ta paremale ja teise vasemale käele.
28[Siis läks täide kiri, mis ütleb: „Ta on ülekohtuste sekka arvatud.”]
29Ja möödujad parastasid teda pead vangutades ja üteldes: „Nõndaks, templi lammutaja ja kolme päevaga ehitaja!
30Päästa iseennast ja astu ristilt alla!”
31Nõndasamuti teotasid teda ka ülempreestrid koos kirjatundjatega, üteldes: „Teisi on ta päästnud, iseennast ei suuda päästa!
32Messias, Iisraeli kuningas, astugu nüüd ristilt alla, et me näeksime ja usuksime!” Ka need, kes temaga koos olid risti löödud, teotasid teda.
Jeesus sureb ristil
33Ja kui keskpäev kätte jõudis, tuli pimedus üle kogu maa kuni kella kolmeni pärast lõunat.
34Ja kella kolme ajal kisendas Jeesus valju häälega: „Eloii, Eloii, lemaa sabahtani?” - see on tõlgitult: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?”
35Ja mõned juuresseisjaist sõnasid seda kuuldes: „Ennäe, ta hüüab Eelijat appi!”
36Aga keegi jooksis, kastis käsna äädikasse ja, pistnud selle pilliroo otsa, pakkus talle juua, üteldes: „Noh, olgu, eks me näe, kas Eelija tuleb teda maha võtma!”
37Aga Jeesus kisendas valju häälega ja heitis hinge.
38Ja templi vahevaip kärises ülalt alla kaheks.
39Aga Jeesuse vastas seisev sadakonnaülem, nähes teda nõnda hinge heitvat, ütles: „See inimene oli tõesti Jumala Poeg!”
40Aga seal oli ka naisi toimuvat eemalt vaatamas, nende seas Maarja Magdaleena ja Maarja, Jaakobus Noorema ja Joosese ema, ning Saloome,
41kes olid talle järgnenud ja teda teeninud, kui ta oli Galileas, ja palju teisi naisi, kes olid koos temaga tulnud üles Jeruusalemma.

Oma jutustusega risti juurde jõudes, kasutab Markus sõnu minimaalselt, ega keskendu ristilöömise kohutavale reaalsusele. Tema jaoks on olulised kaks asja. Esiteks Pühakirja prohveteeringute täitumine selles sündmustikus, ning teiseks jätkuvad solvangud ja alandamised, mida Jeesus pidi taluma.

Kirjeldatud sõnad ja teod peegeldavad Psalmis 22 öeldut: salmis 34 tsiteerib Jeesus ise psalmi 22. See aga näitab, et asjad, mida Jeesusele tehti ei olnud juhuslikud teod vaenulike inimeste poolt, vaid täht-tähelt täideviidud detailid, mida Jumala tahe ja vägi oli juba varem otsustanud, et peab sündima (Ap 4:28).

Kuigi psalm 22 kinnitab, et tegelikult viidi neis sündmustes täide Jumala plaani, näeme siin ka vastutusvõimeliste inimeste tegusid. Siimon Küreenest värvatakse ristikandjaks. Ootamatult mainitakse tekstis ka tema poegade nimesid - mis võib tähendada, et kellelegi Markuse lugejate hulgast oli see perekond tuttav. On armas mõtelda, et risti-kandja perekonnast sai ristilöödu järgija. Positiivsele poolele jääb ka see tundmatu inimene, kes pakkus ristil rippuvale Jeesusele valuvaigistamiseks segatud veini. 

Kõik ülejäänud on aga Jeesuse vastu, Teda mõnitades. Möödujad pildusid pilkeid ja solvanguid - meenutades Nutulauludes kirjeldatud Jeruusalemmale osaks saavat kohtlemist (Nl 1:12). Jeesuse puhul aga ei ole tegemist linnaga, vaid siin kannatab Kuningas ise oma rahva, Iisraeli eest. Markuse jutustusest ei leia me ka meeltparandavat röövlit (Lk 23:40–42), tema kirjeldab vaid seda, kuidas pilkamine jätkub ka ristil.

Taolise mõnitamise irooniline aspekt peitus aga hüüetes, millega Jeesust õhutati end päästma. Siin ongi kogu südmustiku paradoks. Selle asemel, et diskvalifitseerida Jeesus kui Päästja, sest ta ei suuda end ristist vabastada - osutub Jeesus Päästjaks just seetõttu, et Ta annab iseennast ja jääb ristile selleks, et tagada pääste kõikidele teistele. Me ei usu Temasse sellepärast, et Ta astus  ristilt maha, vaid sellepärast, et Ta jäi sinna.

Peale kolme tundi lõõskava päikese all, katab pimedus kogu maa ning Jeesuse piinad. Solvangud vaikivad ning Jeesus on üksi oma Isaga. Alates Getsemani aiast, on Jeesus olnud lahutatud igasugusest inimlikust toetusest. Getsemanis vaatas Ta otsa õudusele, millega oli täidetud Jumala viha karikas ning palus selle eemaldamist. Nüüd peab Ta selle siiski tühjendama. See on ainuke kord terves Tema elus, mil Ta ei adresseeri oma Isa sõnaga “Abba”, vaid kisendab: “minu Jumal” - tsiteerides psalmisti (Ps 22:2).Markus kirjutab selle üles, aga ei püüa seletada, kuidas saab taoline võõrandumine Isa ja Poja vahel võimalik olla. Küll aga hoiab ta oma lugejaid valede järelduste tegemisest Poja jumalikkuse osas. Selleks kasutab ta sõjapealiku tähelepanelikkust ning selget tunnistust.

Rahvas kuuleb Jeesuse kisendamist, tõlgendades seda kutsena Eelijale - kes prohvetina oli eelkäijaks Jumalale, kes pidi tulema ning päästma oma rahva.  Seal on ka inimene, kes soovis Jeesusele juua pakkudes Teda aidata, kuid teised pidurdasid tema tegevust, sest tahtsid näha, kas Eelija ikkagi tuleb. Siis Jeesus sureb.

Taas ei kirjelda Markus selle Jeesuse valju hüüdmise detaile, kuid meie teame, et see märkis tehtud töö lõppu. Seejärel juhtub kaks asja: templi eesriie käriseb keskelt lõhki.  Tee Jumala pühimasse ligiolusse on avatud. Pühamast püham, kuhu enne tohtis kord aastas siseneda vaid ülempreester, kandes verd - on nüüd avatud tervele Iisraelile, kogu aeg.

Veelgi mõjusam on Rooma väepealiku reaktsioon, kes tunnistab Jeesuse tõesti Jumala Poja olevat. Tema tunnistus viib meid tagasi evangeeliumi alguse juurde, kus Ristija Johanes nimetab Jeesust Jumala Talleks. Oleme jõudnud tagasi, ning ühtlasi loo lõppu. Kõik on täide läinud. Jumal on tulnud oma rahva keskele ning lunastanud nad.

 
Ole valmis jagama kellelegi, kes on Jeesus sinu jaoks.

Selle kommentaari autor: Ray Porter