Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Pt 1:1-9
Tervitus1Peetrus, Jeesuse Kristuse apostel - Pontoses, Galaatias, Kappadookias, Aasias ja Bitüünias hajali elavatele majalistele, kes on valitud
2Jumala Isa etteteadmise järgi, Vaimu pühitsemise läbi Jeesusele Kristusele kuuletumiseks ja tema verega piserdamiseks: Armu ja rahu saagu teile rohkesti!
Elavast lootusest3Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist,
4kadumatu ja rüvetamatu ja närtsimatu pärandi saamiseks, mis on taevas talletatud teile,
5keda usu kaudu Jumala väes hoitakse päästeks, mis on viimsel ajal valmis ilmuma.
6Sellest päästest te rõõmustate üliväga, ehkki praegu peate mõnda aega kurvastama mitmesugustes kiusatustes,
7et teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast, mis on kaduv, ent mida siiski tules läbi proovitakse, ja oleks teile kiituseks, kirkuseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel,
8keda te armastate, kuigi te ei ole teda näinud, kellesse te praegu teda nägemata ometi usute ja rõõmustate üliväga kirgastatud rõõmuga,
9kui te võtate vastu usu eesmärgi - oma hingede pääste.
1.Peetruse kirjas pöördub apostel pagendatute poole. Need olid enamasti juudi soost hulgad, kes olid hajutatud Rooma impeeriumi (kaasaja Türgi) provintsidesse, ning kes igatsesid tagasi pöörduda kodumaale, Iisraeli. Nad olid ka kristlased. Võibolla kuulsid nad evangeeliumi Jeruusalemmas - esimese Nelipühi aegu, peale Jeesuse ülestõusmist, kui Peetrus jutlustas väeliselt. Nüüd olid neist saanud aga kahekordselt põgenikud - kultuurilises ja ka vaimses mõttes.
Põgenik võõral maal vajab kõigepealt turvatunnet. Peetrus alustab oma kirja meenutades usklikele, et meie suurim turvalisus tuleb sellest, et meid on valinud Jumal - Looja, kelle silmad viibivad alati meie peal, ükskõik kus me ka poleks. Selles on tõeline lohutus, palju tugevam jaatus kui mistahes muu millega võiksime kinnitada iseendid või saaksime sõprade käest. Isegi sellise väljakutse ees, nagu kogesid Taaniel ja tema sõbrad Paabelis - kaugel eemal kodust ja surma ähvardusel, saame oma nõtruses toetuda Lohutaja tugevusele (s 2).
Siiski on lohutus ja isegi julgustus vaid esimene aste selles Peetruse toetuses pagulastele, kes on silmitsi hajutamise ja kannatustega. Järgmine samm on alustõdede õpetamine Jumala kohta. Peetruse kiri peab lugejatele meelde tuletama Jeesuse tee põhitõdesid (1Pt 5:12). Too hetk polnud koht Jeesus õpetuse pehmendamiseks et see oleks inimestele vastuvõetavam. Samamoodi ei tohi evangeeliumi sõnum olla pehmendatud või lahjendatud meie ühiskonnas.
Tõde kui kontseptsioon on kaasaja maailmas pideva rünnaku all - mõelgem näiteks väljenditele “võltsuudised” või “tõejärgne” või “igalühel on oma tõde”. Alustõed on vaja taas meie tähelepanu keskmesse tõsta. Peetruse karjasekiri julgustabki läbi õpetuse. Inimese sügavaimad vajadused tõukavad sügavaimate uskumusteni (Edmund Clowney). 1.Peetruse kirja lugedes avastame sealt juba tuttava doktriini. Kui nii, siis on hästi! Igal kristlasel on vaja ikka ja jälle täita endid imedega, mida Jumal jätkuvalt teeb siin maailmas, kujundades meid Jeesuse sarnaseks.
Jumala põhitõdede esirinnas on Jeesuse ülestõusmise reaalsus (s 3). Ilma ülestõusmiseta ei tunneks me Kristuse jumalikkust, ega päästet (s 9), meil poleks lootust ega rõõmu. Ilma ülestõusmiseta oleks Jeesus vaid järjekordne märter, kes nagu paljud teisedki on oma surma läbi muutnud maailma käiku, kuid mitte seda lunastanud.
Selle kommentaari autor: Jennifer Turner