Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Pt 1:10-21
Elavast lootusest10Seda päästet on hoolega otsinud ja selle üle juurelnud prohvetid, kes on ennustanud seda armu, mis teile on tulnud.
11Nad püüdsid välja uurida, mille kohta ja millisest ajast andis teateid nendes olev Kristuse Vaim, tunnistades ette Kristuse kannatusi ja neile järgnevat kirkust.
12Nendele ilmutati, et mitte neile endile, vaid teile, teie teenimiseks oli kõik see, mida nüüd teile on kuulutatud nende kaudu, kes teile taevast läkitatud Pühas Vaimus on toonud rõõmusõnumeid, millesse isegi inglid igatsevad kummardades vaadata.
Üleskutse pühaks eluks13Seepärast, vöötanud oma mõistuse niuded ja olles täiesti kained, lootke armule, mida teile pakutakse Jeesuse Kristuse ilmumises.
14Nii nagu kuulekad lapsed ärge ka teie kohanege oma kunagise teadmatuseaja himudega,
15vaid saage pühaks kogu oma käitumisega, nii nagu on püha see, kes teid on kutsunud;
16sest kirjutatud on: „Olge pühad, sest mina olen püha!”
17Kui te hüüate Isaks teda, kes mõistab erapooletult kohut igaühe tegude järgi, siis elage kartuses oma majalisepõlv, teades, et
18teid pole lunastatud kaduvate asjadega, hõbeda või kullaga teie tühisest esiisadelt päritud eluviisist,
19vaid Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega.
20Tema oli selleks ette määratud küll enne maailma rajamist, aga aegade lõpul on saanud avalikuks teie pärast,
21kes te tema läbi olete ustavad Jumalale, kes on tema üles äratanud surnuist ja andnud talle kirkuse, nii et teie usk ja lootus oleksid Jumalas.
Salmi 13 alguses olev sõna: “seepärast” on tähendusrikas: Peetrus ootab oma kuulajatelt reaktsiooni sellele, mida Jumal juba Jeesuse läbi on teinud. (Ka Paulus kasutab sõna “seepärast” väga efektiivselt Rooma kirjas - Rm 2:1; Rm 5:1; Rm 8:1; Rm 12:1). Selline õhutus tegutsemiseks - alguses Jumala toimimine ja siis meie vastus - teeb ühtlasi ka selgeks, et püha elu elamine ei ole mingil viisil oma pääste väljateenimine. Jah, meid on valitud, meil on vaja reageerida, kuid Jumalale meelepäraselt elamine nõuab nii pühendumist kui pingutust.
Eelnevalt, salmis 1, on Peetrus oma lugejatele just meenutanud,et pühitsuse teostajaks on Püha Vaim. Meie osa on otsekui sõnakuulelikud lapsed tagada Talle ligipääs oma elus, et Ta saaks meis teha oma puhastavat tööd (s 14).
Kuidas kodumaalt eemale paisatud inimene valmistub koju tagasipöördumiseks? Oma rahvuslike väärtusi alal hoides. Mistahes sõna Peetrus oma kuulajaid adresseerides ka ei kasuta - välismaalased, võõrad, pagulased, majalised jt - igal neist on veidi erinev taust, ometi viitavad nad kõik sellele, et käesolev olukord on ajutine.
Ka meie oleme selles mõttes “võõrad” (s 17). Viited kohale “siin” ja enne seda “taevas” (s 4) ei tähenda, et “võõras” peaks püüdma põgeneda praegusest maailmast, mingisse teise vaimsesse sfääri. Maailm kus me elame, oli loodud “heaks” (1Ms 1:26–31) ning antud meile, et tunneksime sellest rõõmu ja hoolitseksime selle eest. Oma teises tulemises ja jumaliku valitsemise käigus viib Jeesus lõpule selle maailma taastamise (Ilm 21:1–4). “Taevas” on pigem Jumala asupaik, kes kinnitab ja garanteerib meie lõpliku pääsemise.
Sageli on “võõrastel” teistsugused väärtused kui ümbritsevas ühiskonnas, milles nad ajutiselt elavad, ning valmistudes pöörduma tagasi kodumaale, ei tohi “võõrad” neid väärtusi kaotada. Nii tuleb ka kristlastel, kes elavad ootuses, ette valmistada tulevase au ilmumist, elades juba praeguses maailmas kui Jumala taevase riigi kodanikud - kui valitud, puhastatud, selleks eraldatud - ja pühad, nagu nende Kuningas on.
Selle kommentaari autor: Jennifer Turner