Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Pt 1:22-2:3
Üleskutse pühaks eluks22Et te olete kuulekuses tõele oma hinged puhastanud siiraks vennalikkuseks, siis armastage raugematult üksteist puhtast südamest!
23Teid pole uuesti sünnitatud kaduvast, vaid kadumatust seemnest, Jumala elava ning jääva sõna kaudu.
24Sest „kõik inimlik on kui rohi ja kogu ta hiilgus nagu rohu õieke. Rohi kuivab ära ja õieke variseb maha,
25aga Issanda sõna jääb igavesti.”
26See on aga seesama sõna, mida teile on kuulutatud rõõmusõnumina.
Elavast kivist ja pühast rahvast1Pange siis maha kogu kurjus ja kogu kavalus ja silmakirjatsemine, kadetsemine ja mis tahes keelepeks!
2Nagu äsjasündinud lapsed igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole,
3kui te olete tunda saanud, et Issand on helde.
Tähistasime koos abikaasaga 50. pulmaaastapäeva. Hiljuti paluti meil võõrsil ka teha ettekanne sellest, mida on vaja edukaks abieluks. Tegelikult pole selleks olemas mingit kindlat valemit, lisaks oleme ise kogenud, et abikaasade omavahelist suhtlust mõjutab oluliselt ümbritsev kultuur. Lahkus ja kohanemisvõime koostöö alusena olid need kaks mida tolles ettekandes hea abielu ehitamiseks soovitasime.
Tänases piiblitekstis rõhutab Peetrus, et armastaksime üksteist siira südamega - et selles armastuses poleks pahatahtlikkust, pettust, kadedust või teesklust (1Pt 2:1), vaid taoline suhtumine ulatuks edasi kogudusse ja abielusuhetesse. See on püha elu, mida oodatakse Jumala valituilt ning mida väestab Tema ligiolu.
Siin on kirjeldatud armastuse sisu - milleks sageli peetakse pigem mingit sooja, üevat tunnet või romantilist kiindumust. Üks Austraalia kirjanik veetis aastaid erinevail kohtuistungitel püüdes aru saada kuidas üks isa võis uputada oma kolm last selleks, et kätte maksta oma naisele, kes oli tema juurest teise mehe juurde läinud. Kohtusaaga lõpuks leidis too kirjanik, et kaebealune ei olnud eriliselt kuri mees. Ta armastas oma lapsi, kuid nii nagu meis kõigis, oli ka temas õelust. Enamasti polegi meil tegu koletistega, vaid tavaliste inimestega.
Selleks, et muuta meid armastajateks on vaja Jumala armastust, mis on välja valatud meie südametesse Püha Vaimu läbi. See ei toimu läbi füüsilise või emotsionaalse kohtumise, seda ei saa pärida põlvnemisliine pidi, vaid selle võimekuse saame üksnes koos Jumalast antud uue loomusega (1Pt 1:23).
Enese nägemine armastajana võib meie jaoks võib osutuda väljakutseks, eriti kui püüame ühendada omavahel tõe ning armastuse samamoodi nagu tegi seda Peetrus (1Pt 1:22). Jumala perekonnas on tõde alusväärtuseks ning mõnikord kaitseme tõde lahkuse, eriarvamuse ruumi või teistega arvestamise arvelt.
Täna meenutab Peetrus, isegi kui meie meelest hakatakse kõigutama usu aluseid, ka siis tuleb vastastikku suheldes järgida seda käsku: armastage üksteist sügavalt, kogu südamest.
Selle kommentaari autor: Jennifer Turner