Hiljutises intervjuus kõneles tuntud Briti neurokirurg sellest, kui õhuke on selgituste andmisel piir selle vahel, et patsient ja tema perekond mõistavad eesootava operatsiooni riske või antud selgitustest leiavad nad kinnituse, et kõik läheb väga hästi ja edukalt. Too kirurg soovis, et inimesed oleksid ette valmistatud oma lähedase võimaliku kaotuse puhuks, aga sellest hoolimata vaataksid eesootavat operatsiooni parimate tulemuste ootuses.

Peetrus teadis, kui väärtuslik ja vajalik on mitte lasta võimalikul kannatusel end jalust maha niita. Ta ütleb lausa: “Ärge häbenege…”, “Rõõmustage!” (s 13,16). Jeesus suhtus kannatusse samamoodi, hoiatades oma jüngreid eesootavate raskuste eest: “ Olge valvel, kuid mitte hirmunud” (Mk 13:33, Mk 13:7). Taoline teadlik valvelolek - realistlik ootus selle kohta, mis võib juhtuda saab muutuda hävitavaks vaid siis, kui see hakkab meid takistama Jumalat usaldamast, kui see sunnib meid silmad Jumalalt ära pöörama.

Viimaste sajandite jooksul pole läänemaailma kristlaste keskel enam olnud taolist valmisolekut oma usu pärast kannatada. Tagakius on meie jaoks ikka toimunud kusagil mujal. Praegu piibellike alustõdesid paljudes ühiskondades enam ei aktsepteerita ning individualism ja inimõigused domineerivad üle kõige, ka üle asjade, mida varem peeti ühiskonna kasu ja kestmise aluseks. Peetrus on kindel, et kristlastel, nagu ka kõikidel teistel tuleb valmis olla karistuseks eksimuste eest, kuid oma usu kaitseks kellegi vastu astudes, tuleb meil eelkõige toimida armastavalt ja targalt.

Kõik Uue Testamendi autorid räägivad kannatusest Jeesuse taastuleku raamides. Siis pääseb tõeline õiglus võidule ning kõik tunnistavad Jumala ülimuslikkust. See aga tähendab, et ka meie peame elama, oodates aktiivselt Jeesuse taastulekut. Peale 2000 aastat valearvamusi, tuleb olla ettevaatlik iga detailse stsenaariumi osas, mis käsitleb lõpuaegu. Samas on Jumala tõotus kindel, et see päev on lähedal, mil võime “rõõmuga hõisata ka tema kirkuse ilmumisel”! (s 13)