Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Pt 5:1-7
Nõuandeid vanematele ja noorematele1Vanemaid teie seas ma kutsun nüüd üles kui kaasvanem ja Kristuse kannatuste tunnistaja ning ühtlasi osaline tulevases kirkuses selle ilmumisel:
2hoidke teile hoida antud Jumala karja, mitte sunni pärast, vaid vabatahtlikult Jumala meele järgi, mitte häbiväärses kasuahnuses, vaid andunult,
3mitte nagu isandad liisuosa üle, vaid olles karjale eeskujuks.
4Ning siis kui Ülemkarjane saab avalikuks, võite te võtta vastu kirkuse närtsimatu pärja.
5Nõndasamuti teie, nooremad, alistuge vanematele. Aga te kõik rüütage end alandlikkusega üksteise vastu, sest „Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu”.
6Alanduge siis Jumala võimsa käe alla, et tema teid ülendaks õigel ajal;
7heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest!
Kirja viimane peatükk on täis hüvastijättu. Võibolla tajus Peetrus oma peatselt saabuvat märtrisurma, samas kannustas teda teadmine sellest, kui oluline on töö jätkumine koguduse vanemate kaudu kõikides hajali asuvates kogudustes.
Siin nimetab ta veelkord kirja kahte peateemat: alandlikkust üksteise suhtes; ning vastupanemist kurjuse jõududele, kasvõi kannatuse hinnaga. Peetrus armastab kogu südamest neid uusi Jeesuse järgijaid ning ta soovib, et nende eest oleks kõigiti hoolitsetud.
Karja ja karjase metafoor, mida nii tema kui ka Paulus kasutavad (Ap 20:28), on kainestava mõjuga selles hüvastijätmises. Palestiinas panid karjased vajadusel kaalule oma elu, et kaitsta karja, isegi kui see tähendas võitlemist huntidega (Jh 10:11–15). Karjase kohtustus oli karja toita ning tagada neile vajalikul määral vett ja puhkust turvalistel aasadel. See oli väga suur vastutus.
On kohane, et Peetrus näeb end karjasena ning annab selle rolli edasi koguduse vanematele. Kui Jeesus peale oma ülestõusmist kohtus Peetrusega ning rääkis Tema reetmisest, oli üheks Peetruse “taastamisvahendiks” uus ülesanne (usaldus), mille Jeesus talle andis: “ „Hoia mu lambaid kui karjane!” (Jh 21:15-17). See korraldus andis Peetrusele jõu pöörduda, oma eluga edasi minna ning saada selleks sõjameheks, keda oli vaja Nelipühipäeval.
Kui meie Jeesust järgides läbi kukume, on kinnitav teada, et Issand teab kõike selle kohta, kuid kõigest hoolimata soovib uuendada meie kutsumist, et jätkaksime Tema teenimist. Juhtimine tähendab väga tõsist vastutust, mida tuleb kanda vabatahtlikult, ausalt ja innukalt (s 2,3).
Ometi ei ole see koguduses tulemuslik enne kui koguduse liikmed järgivad Peetruse teist nõuannet: alistuge oma juhtidele. See kehtib ka organisatsioonide kohta, kuid ei ole pelgalt hierarhiline juhtimis-skeem vaid aluspõhimõte, tõde, millest Peetrus rääkis juba 2. peatükis: alistuge üksteisele armastuses. Alandlikkus ja alistumine on nagu masinaõli, mis võimaldab masinal töötada. Samamoodi kui autode juures hoiab masinaõli ära osade kulumise hõõrdumise tõttu, võimaldab alandlikkus meil hoiduda hõõrdumistest suhetes ning toimida ühtse ihuna.
Selle kommentaari autor: Jennifer Turner