Usuelu mugavustsoonis elavad kristlased sageli ei taju, et “kurat, käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata” (s 8). Kuradi lõviks nimetamine tekitab kujutluspildi esimese sajandi Rooma amfiteatritest, kus lõvisid kasutati kristlaste tapmise võika vahendina. Kuna praeguses maailmas sellist tagakiusuvormi ei rakendata, ning arusaam isikulisest kuradist on tõrjutud ajaloo hämarusse, võivad paljud kristlased elada täielikus teadmatuses neid varitsevast, reaalsest ohust. Veelgi enam - neil puudub nii oskus kuradi rünnakuid ära tunda, kui ka neile vastu panna nii nagu Peetrus ja ka Jaakobus sellest räägivad (Jk 4:7).

Saatanat nimetatakse ka süüdistajaks, ning sageli peab ta inimese mõttemaalimas sisemist dialoogi, külvates kahtlusi Jumala suhtes või inimese seisundis Jumala ees. Samuti õõnestab kurat kogudust seestpoolt. Selline tegevus on surmavalt ohtlik ning Peetruse hoiatus siinkohal vägagi asjakohane.

On tähelepanuväärne, et nii Peetrus, kui ka Paulus (Rm 16:20) lisavad kõige otsesemad hoiatused kuradi kohta oma kirjade lõpuosasse. Otsekui tahaks nad öelda: teie parim kaitse on suhtuda tõsiselt kõigesse, millest olen kirjutanud - kasutage seda Jumala tõde kuradile vastu seismiseks! Läbi aegade on kristlased pidanud sedasama lahingut vaenlasega, ja kogenud, et me ei suuda vastu panna üksnes enda jõust. Kõvemini, kui vaenlase "möirgamine", kõlab seepärast Peetruse julgustus ja innustus: meie jõud ja abi on "Jumal, kes teid on kutsunud oma igavesse kirkusesse Kristuses Jeesuses" ja kes  "parandab, kinnitab, tugevdab ja toetab teid, kes te üürikest aega olete kannatanud." (s 10)

Peetrus alustas oma kirja paludes hajutatud kristlaste üle Jumala armu ja rahu. Nüüd lõpetab ta kirja kuulutades rahu kõikidele, kes on Kristuses. See ei ole lihtsalt tavaks saanud vormel, soovmõtlemine või maagiline väljend, mille abiga püütakse tekitada rahu. See on reaalne kuulutus Jumala toimimisest Kristuse läbi, meeldetuletus sellest, et kas elades või kannatades, või isegi surres oma usu pärast - oleme jätkuvalt kaetud Jumala kõikehõlmava armuga.

Soovides üksteisele sel viisil õnnistust, jätkame ka meie taevase reaalsuse kuulutamist.